Rohkem kiriklikkust

Nädal päevi tagasi sain oma healt sõbralt kingituse – väliseesti tuntud kirjaniku ja publitsisti Hellar Grabbi raamatu «Neli presidenti». Autor kirjutab Eesti eluolust, kuid eelkõige meie neljast riigijuhist. Neid iseloomustades toob ta sisse mõisted «kosmopoliitsus» ja «rahvusvahelisus». Selgitades neist viimast, möönab ta, et see kuulub suuresti vaimukultuuri valdkonda.
Kui nüüd lähtuda eeldustest, et kirik on vaimukultuuri üks kandjatest, ning defineerida rahvusvahelisust avatuse ja avaruse, koostöövaimu ja ühisvastutusega, siis võiks sellest mõtteparadigmast olla kasu ka kirikule. Üldistavalt võiks sellist mõttetegevust nimetada kirikliku mõtteviisi viljelemiseks, mis püüab esmalt ulatuda kaugemale kui üksikkogudus. Ideaalis aga murda läbi konfessionaalsetest barjääridest, olles ühtlasi avatud ühiskonnale seda kujundava reaalsuse tähenduses. Mida selline kiriklikkuse pretensioon võiks tähendada meie kogudustele ja EELK-le tervikuna?
Kogudustele tähendaks see eelkõige püüdu näha oma vajadustest – sealjuures mitte kuidagi neid alahinnates – kaugemale. Märgata teisi kogudusi, panna tähele kaasvaimulikke ja töötegijaid. Ennekõike eeldab see tõhusamat infovahetust. Olen korduvalt kogenud, kui palju tegelikult tehakse kohtadel väga head tööd, kuid kui vähe teame isegi oma naaberkoguduste teenimisest.
Edasi tähendab see sügavat tunnetust, et just üheskoos moodustame me kiriku – ka kogudus on kirik, ent vähemasti sama kaalukas on teoloogiline väide, et kogudused moodustavad kiriku. Kui see on nõnda, siis võlgneme üksteisele tunnustust ja tänu, eestpalvet ja igakülgset toetust. Vaimulike keskne palgafond on üks parimaid näiteid selle kohta, kuid siiski vajame suuremat solidaarsust ja enamat vastastikust suhtlemist. Kindlalt tuleb vastu seista nn darvinistlikele eklesioloogia ilmingutele, kus suuremate osaks on kasv ja väiksemate osaks väljasuremine.
Issanda silmis võib just väike olla suur.
Mida võiks endaga kaasa tuua aga kiriku kiriklikustumine, vaatamata selle küsimuse kummalisele kõlale. Kui vaadata EELK-d ja E.E.L.K-d ühes tervikus, siis võiks see tähendada kõigepealt meie Kodu- ja Välis-Eesti kirikute sügavamat ühtekuuluvustunnet ja tihedamat koostööd. Vaatamata edusammudele ei saa neid siiski piisavaks lugeda. Puudutagu see siis väliseesti koguduste teenimise või vaimulike koolituse ühist koordinatsiooni.
Arusaadavalt kuulub oikumeeniline mõtlemine ja tegevus kiriklikku mõtteparadigmasse. Võime olla tänulikud EELK aktiivse osaluse eest mitmetes, ilmselt meie jaoks kõige olulisemates oikumeenilistes lepingutes. Siiski vajaks EELK lokaalne, aga eriti rahvusvaheline oikumeeniline suhtlemine ja suhtluseelised, läbipaistvamat ja põhjendatumat selgitust. Suhelda võib ja peabki kõigiga, kuid millised suhtesuunad tugevdaksid EELK visiooni ning looksid konfessiooniülese sünergia selle saavutamisel, selle üle oleks oluline järele mõelda.
Mitte mingil juhul ei saa me kirikuna unustada oma kannatavaid ja usu pärast tagakiusatud õdesid ja vendi fundamentaalse islami piirkondades. Nende eest palvetamine ning märtrite mälestamine on meie kiriku jätkuv ja püha kohustus. Samuti reaalsete võimaluste otsimine abistamiseks ja olukordade muutmiseks.
Nagu ülal viidatud, kuulub end kiriklikult mõtestava kiriku juurde julgus kaasa rääkida ühiskonna põletavates küsimustes. Loomulikult oleme seda teinud ning võimalik, et see, mida suudame ja milleni meid lubatakse, ongi juba saavutatud.
Ja siiski ootab minu arvates tänapäeva Eesti ühiskond senisest suuremat kiriklikku kohalolu ja suuna näitamist. Ta ei oota meilt ilmeksimatuid deklaratsioone, vaid ehk eelkõige seda, mida Jumala sõnal on öelda ühiskonna suurte küsimuste, aga ka tavalise inimese toimetuleku või elujulguse kohta. Kiriku ajatu sõnum peabki tungima käesolevasse hetke, seda mõtestades ja ometi selgelt osutades üleaegsele ja igavesele.

 

 

 

 
Ove Sander,
usuteaduse instituudi rektor