Roheline pink

17.10.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Meie Ameerika-kodu aknast paistab raudjalgadel roheliseks värvitud pink. Selliseid puhkamispaiku, ümbritsetud kesklääne looduse pillavast rikkusest, on seminarilinnakus palju. Kuid just see pink on saanud minu jaoks kõnelevaks pingiks. Temal istudes on leidnud kosutust mu ihu, enamgi veel aga mu süda ja endasse nii sageli takerdunud meel.
Tema seljatoele on kinnitatud juba paljuski oma sära kaotanud vaskplaat tekstiga: In Memory of Rev. Richard C. Olson 1959–1996 «Rest a While» Mark 6:31 Given in Memory by Rev. & Mrs. Marvine E. Kuhlmann. Nõnda on see pink pandud mäletama üht varalahkunud vaimulikku Richard C. Olsonit tema kaasvaimuliku ja ta abikaasa poolt ning lisatud Jeesuse sõna Markuse evangeeliumist – «puhake pisut».
Võib-olla olen sellest ka varem kirjutanud, kuid see on kõnekas ka praegu – suure töötegemise juures vajame vaimulike ja kiriku töötegijatena kõige enam puhkust ja uue jõu kogumist. Jah, vajame haridust ja arengukava, vajame komisjone ja konverentse, agenda uuendamist ja seadustiku täpsustamist. Päris kindlasti. Aga vajame ka hingamise hetki, päris lihtsaid olemise ja äraolemise kosutavaid hetki.
Ent just see ongi raske. Olen olnud pea poolteist kuud teisel pool suurt lompi, lootuses, et siin leian aega ka millekski muuks kui tööks. Ei salga, olen end tabanud ka sellistelt hetkedelt – olgu perega koos pikemalt hommikukohvi järel istuma jäädes või paljajalu murul lastega lendavat taldrikut taga ajades –, kuid seda on olnud siiski vähe. Näikse, nagu oleks mingi kuri ja halastamatu deemon oma pileti broneerinud varem ning mind juba lennujaamas oodanud, et küsida: kas saame juba alustada?
Olen endalt palju küsinud, kus peitub seesuguse enesehävituse sügavaim juur? Ehk on õigus heal ametivennal Arne Hiobil, kes küsis kord minult: «Ove, miks sa arvad, et kõik peab arenema ja üha edasi minema?» Kui hea sõbra küsimuseasetus peaks märki tabama, siis on, millele mõelda, isegi ümber mõelda, meiegi kirikus. Ehk just siis jõuame puhkamise legitiimsuseni, ilma et kiriku areng peatuks ja südametunnistus meid ründaks. Kuid kerge ei saa see olema. Tuletagem meelde, kas jüngrid sõitsid puhkusereisile oma Õpetaja sõnade peale «puhake pisut» või läks hoopis teisiti.
Tõepoolest, läks teisiti. «Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid» (Mk 6:33). Nõnda jätkab Markus oma jutustust. Arvatavasti oli nõnda ka tolle parimas eas lahkunud ametivenna Richard C. Olsoniga – enne kui tema oma paadiga üksildasse paika jõudis, oldi ka temast ette jõutud. Arvatavasti taas ja taas, kuniks Jumal ülendas ta oma taevasele toolile. Ka see on hea ja kindlasti paremgi veel. Kuid palugem, et me ei jõuaks ette endale seatud ajast. Kui mitte enda, siis vähemalt teiste pärast. Tema kiriku pärast. «Puhake pisut,» ütleb Issand täna meilegi.
Sellel mandril suudetakse mälestust elavana hoida. Nimelised auditooriumid ja purskkaevud, nimedega märgitud professuurid ja tänavakivid – milline omapärane leidlikkus hoida läinuid alal ja samas keelamata neid minemast! Loomulikult võib sedagi kritiseerida. Kuid kas sel on mõtet? Ka pühakiri ütleb, et õigete mälestus jääb meid õnnistama.
Mõistan hästi, et meil on praegu omal maal liiga palju tegemist iseendagagi – ja nii see jääb vist veel paariks põlvkonnaks –, saati siis lahkunutega. Kuid, tänu Jumalale, midagi oleme siiski juba teinud ning mitmeid asju on käsil ja mõtetes. Elmar Salumaa 100. sünniaastapäeva tähistamine, töö eesti soost usutunnistajate ja märtrite mälestuspäevade jäädvustamisega, koguteos EELK vaimulikest meie kiriku sajandaks sünnipäevaks. Ent mäletada oleks veel paljusid neid, kelle palved Talle aujärjelt kannavad meid, me elu ja tööd.
Too roheline pink aga pole mulle jutustanud vaid hingamisest ja päralejõudnute siiajäämisest, ta tuletab mulle alati meelde seda, mis on iga kiriku kõige suurem vara. Loomulikult on meie kadumatuks aardeks Kristus, kuid Temas ka meie ise – kõik need sidemed, mis meid seovad ja on üheks teinud. Vaevalt oli tavarespekt või eklesioloogiline argumentatsioon selleks põhjuseks, miks Rev. & Mrs. Kuhlmann tegid puhkepaiga ühe noore ametivenna mälestuseks. Siin pidi olema midagi enamat – vastastikune sõprus ja osadus. Armastuse side, mida surm võib ainult tugevdada.
Just sellist ristiinimesele omast suhtlemist vajab ja on vajanud kirik läbi aegade. Paljuräägitud ja otsitud kirikuühtsus jääb vaatamata kõigele ikkagi vaimulikuks suuruseks, mis avab end armastuses, abivalmiduses, austuses ja headuses. Issand teeb tugevaks oma kiriku just seal, kus võtame telefonitoru ning küsime oma vennalt-õelt, kuidas läheb. Kus leiame aega üksteist ära kuulata ja toeks olla. Kus julgeme avada oma südame-, kodu- ja pereukse jumalariigi kaastöölistele. Kus mõtleme palves üksteisele. Ja viimaks, kus istume üheskoos rohelisel pingil, kus kohtuvad töö ja puhkus, läinud ja minejad, Jumal ja meie.

Image
Ove Sander

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)