Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Roheline maja Elva kesklinnas on ärkamas uuele elule

25.01.2012 | | Rubriik: Kirikuelu

Rohelisel majal Elva kesklinnas on seljataga pikk ajalugu. Tulevik Elva koguduse pastoraadina, kuhu lisaks õpetaja korterile on planeeritud koguduseruumid, pakub auväärsele elukäigule jätku. Õpetaja Vallo Ehasalu abikaasa Mirja ja koer Kukuga. Liina Raudvassar

Valga praostkonna praost ja Elva koguduse õpetaja Vallo Ehasalu on võtnud 1997. aastal koguduse omandisse arvatud suure hoone pastoraadiks kohandamise oma südameasjaks. Kirikuleht käis uurimas, kui jõudsalt arenevad ehitustööd linnakese esindushoone juures.

Vallo Ehasalu leian «objektilt». Ta on tulnud kogudusemajja juba hommikul, et tuli maja keldrikorrusel asuvas hiiglaslikus ahjus üles võtta. Sealt siirdub soojus ülemistele korrustele, muutes suure hoone – kaks korda 162 ruutmeetrit põrandapinda – aasta ringi kasutuskõlblikuks. Vähemalt idee poolest, sest tööde hetkeseis ei luba seda veel praktikas katsetada.  Avaralt verandalt, mis praegu küll räämas ja ehitusmaterjali ladestustest koormatud, aga tulevikus tõotab kujuneda hoone esinduslikuks visiitkaardiks, liigume treppi mööda keldrisse.
Hoolikalt jalga jala ette seades, et mitte komistada ega libastuda, katsun samal ajal jälgida majaperemehe selgitusi teemal «Enne, praegu  ja tulevikus».
Koguduse süda linna keskel
Esinduslikumat kohta kirikla rajamiseks Elvas ilmselt ei leiaks ka parima tahtmise korral. Aadressil Pargi 3, otse raekoja vastas ja kirikust üle tee asuv maja sobib väikese, aga tubli koguduse südameks hästi. Miljööväärtusega hoonel on auväärne minevik, oma muljetavaldava ajalooga on ta elvalaste südames. 1911. aastal ehitati maja professori suvilaks, 1920–1940 kuulus aleviarst Peeter Avarsoole, kes oli ka koguduse juhatuse liige. Edasi asus hoones aastakümneid haigla ja viimases otsas enne tondilossiks muutumist oli siin lasteaed. 
Piirkonna noorim kogudus, kes oma kiriku pühitses esimese pühakojana iseseisvas Eesti vabariigis 1920. aastal, aga pastoraadi ehitamiseni ei jõudnudki, on läbi oma tegutsemise aja tundnud ruumipuudust. Kus toimetada leeritööd ja pühapäevakoolitunde, võtta vastu külalisi ja hoida koguduse arhiivi, see on olnud pakiliseks küsimuseks aastaid. Samuti ei saa rahul olla sellega, et kogudusel puudub pind õpetajapere eluasemeks ning töökabinetiks.
Koguduse eelmine vaimulik Teet Korsten (teenis siin 1995–1998) ütles Eesti Kirikule, et soovis vaimulikuna koguduse asju paremini korraldada, seetõttu kandideeris volikokku ja sai sinna ka valitud. Tänu tema sihikindlale tegutsemisele ja oskuslikule suhtlemisele linnavalitsuse ja avalikkusega otsustas linn võõrandada hoone kogudusele tühise tasu eest. Maja, mis diakon Korstna ettekujutuse kohaselt oli kui loodud pastoraadiks, oli juba mõnda aega rakenduseta. Kogudus erastas hoonealuse maa ja asus innukalt otsima ressursse unistuse täideviimiseks.
Teet Korsten oli Elvast lahkunud ja kogudus oli hooldatav, kui kellelgi kogudusest tekkinud mõte maja maha müüa. Tänu elvalase Mart Raudsaare jõulisele sekkumisele need plaanid ei õnnestunud ja maja jäi Vallo Ehasalu tulekut ootama.
Ehitades nagu oma maja
Kui elementaarne on eeldada koguduseõpetajalt oskust teotseda ehitusmeistrina, on minu jaoks ikka küsitav olnud. Eriti tänapäeval, mil iga meesterahvas ka «tsiviilis» ei pruugi naela seina lüüa, saati maja ehitada. Ei oska öelda, millised olid Elva koguduse ootused oma noorele teoloogiamagistri kraadiga vaimulikule, kes 1999. aastal koguduseõpetajaks asus. Vallo Ehasalu ise, Elvas sündinud ja kasvanud, võttis pastoraadi ülesehitust loomuliku osana kui temale pandud lootust.
Nagu oma maja on ta seda kõigi oma muude tegemiste kõrvalt juhtinud, sõna kõige otsesemas tähenduses käsi külge pannes. Juba esimesel ametisuvel ehitas ta koos leerilastega ümber kiriku krundi aia. Töö sujunud toona nii libedalt, et andis petliku ettekujutuse tulevaste ehitustööde mahust ja nendele kuluvast ajast.
Et raha tööde tegemiseks on algusest peale nappinud, on projekti palju panustatud vabatahtlike osalust. Vallo Ehasalu on kutsunud koguduse inimesi, isiklikke sõpru ja võhivõõraidki. Näiteks on ta toonud abikäsi otse poejärjekorrast ega ole pidanud paljuks isegi matuselistele muret kurta: «Kui matustel küsiti, palju me võlgneme, ütlesin, et ärge makske mulle raha, tulge ehitama.» Kui viimane variant pole vilja kandnud, siis leerilapsed on kõik käe valgeks saanud, samuti on paljud ristitavate vanemad tulnud oma tänu töötundides väljendama. Välitööd on kõik peale katusepaneku tehtud talgulistega.
Erinevaid rolle pole Ehasalul vähe. «Ma ei oska ei öelda, võtan vastu, mida pakutakse,» laiutab ta ise käsi. Doktoritöö kirjutamine pooleli, õpetab ta Tartu ülikooli usuteaduskonnas vanakreeka keelt, Tartu teoloogia akadeemias on tema õlul aga lõviosa Uue Testamendi distsipliinidest. «Õppejõu amet ei koorma. Tahvli ees seista ja teadmistega laiutada pole ju raske,» leiab ta ise.  Tõsinedes tunnistab samas, et palju loengutööd tuleb vanast rasvast, sest aega konspektide värskendamiseks lihtsalt pole. Valga praostkonnas on 11 kogudust. Kui jutt läheb praosti ametile, mille Ehasalu lubab esimesel võimalusel maha panna, muutub ta aga suisa mõtlikuks.
Ukseläved saarest, põrandad männist-kuusest
Vahepeal on meiega liitunud õpetaja abikaasa, koguduses lastetööd tegev diakonissi ettevalmistusega soomlanna Mirja, ja perekoer, loomade varjupaigast «lapsendatud» sõbralik laika tüüpi Kuku.
Liigume mööda koduselt kriuksuvat puutreppi teisele korrusele, kuhu on plaanitud õpetaja ametikorter. Ühest ruumist teise siirdudes annavad tulevased korteriasukad ülevaate kambrite funktsioonist. Vallo Ehasalu näitab uhkusega laiu põrandalaudu, need on ta oma kätega esimeselt korruselt üles võtnud, enne uude kohta paigaldamist paksu värvikorra alt puhtaks lihvinud ning hoolega õlitanud.
«Millalgi sügisel aga väsisin ära, töö efektiivsus langes nii, et polnud mõtet jäkata,» seletab praost ühtäkki nukral toonil. Selle kinnituseks näitab ta pooleliolevat põrandat söögitoas: «Varem tegin kolme päevaga ühe toa põranda, kuid kuut lauda ma ei saanud ega saanud kohale, ja nii juba mitu kuud.»
Paar hetke mõtlikus vaikuses, elavneb praost sealsamas ja kinnitab abikaasale kindlameelselt: «Õpin selle krohvimistöö ise ära. Kust neid töömehi ikka võtta ja asi peab valmis saama.» Ajakirjanikule räägib, kuidas masu lõpp viis projekti juurest hea krohvija, kes oli küll suur viinanina, aga samas ületamatult kuldsete kätega. Väärt töömees läks Soome inimväärsema palga peale.
Soe silmale ja siidjas käele on Ehasalude magamistoa põrand. Peremehelikkus hääles, seletab praost, et palgid, millest põrandalauad tehtud, on toodud tema isiklikust metsast. Kuusk ja mänd kõrvu annavad väga nägusa tekstuuri. Looduse tundjana teab ta hästi, milline puu millekski passib, näiteks tuleb ukseläved valmistada ilmtingimata saarepuust. Ka nägus mööbel pärineb Vallo Ehasalu kodutalust Elva lähistelt.  «Kui kõik on valmis, on mul siin koht ning aega istuda ja lugeda teoloogilist kirjandust ja võib-olla veel mõni keel selgeks saada,» jagab praost oma suurt unistust, mis palgele otse lapsemeelse helguse toob. Aja defitsiit on meie kaasaja pahesid, aga Vallo Ehasalu töökoormuse juures on see muutunud juba ohusignaali edastavaks.
Minu kui kõrvalseisja kahtlusi ei kipu Ehasalu aga kinnitama: hea tahtmise juures ikka jõuab. Silmad säravad, kui ta kirjeldab, kui ilus ja puhas töö on voodrilaudade seina löömine, kui loominguline on põrandalaudade leidmine, kui südantsoojendav on näha oma käte rammust sündivat. Esimesele korrusele on plaanitud koguduse ruumid alates kantseleist kuni mahuka saalini. 
Hoone valmimise teema on valus kui konnasilmale astumine. Plaanid on olemas ja suured, aga elu ise teeb pidevalt korrektuure. Vallo Ehasalu loobus eelmisest suvepuhkusest, et kõik vabad hetked ehitusse panna, aga see ohver pere arvelt ei andnud loodetud tulemust. Kolme kooliskäiva pojaga õpetajapere on pidanud viimased ajad otsitud üürikorterites elama. Selge see, et kõik unistavad pastoraati asumisest.
Liina Raudvassar

Maja Pargi tänav 3 Elvas
Ehitatud 1911. aastal
1920–1940 kuulus aleviarst Peeter Avarsoole
Olnud linna haigla ja lasteaed
1996 asus diakon Teet Korsten taotlema hoonet kogudusele
1997 võõrandas linnavalitsus hoone kogudusele
1999. aastast õp Vallo Eha­salu seotud ehitustöödega
Ehitustööde juures on töötanud või töid juhendanud paljud: arhitekt Peeter Merisalu, insener Toomas Varik, ettevõtjad Arvo Täht, Daniel Kangur, Tõnis Oberschneider jt
Tegevustoetused Perniö, Kempele ja Hallsbergi sõpruskoguduselt Soomest ja Rootsist ning Gustav Adolf Werkilt Saksamaalt

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)