Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Ristitee

23.03.2005 | | Rubriik: Tähtpäev

Püha Ristitee ehk Via Crucis või Via Dolorosa inspiratsioon pärineb varajastelt palveränduritelt Pühalt Maalt, kes püüdsid jäljendada Kristust, läbides Tema kannatamisega seotud paiku. Katoliiklik traditsioon, mis tänaseks on laialdaselt kasutusel ka protestantliku kiriku praktikas, rajaneb Kristuse peatustel teel ristile. Osasid neist toetavad Piibli kirjakohad.

Via Dolorosa on inspireerinud pühamehi kirjutama meditatsioone ja pannud kunstnikke jäädvustama omapoolset visiooni. Toome siinkohal ära ristitee peatused ja kirjeldused.

 

I – JEESUS MÕISTETAKSE SURMA

Algusest peale oli see nii määratud. Tema, kes oli rikkumata, pidi rikutama maailma poolt, olema välja tõrjutud ja maailma sarnaseks tehtud.

Teda ei mõistetud. Heroodes, kartes konkurenti, laskis tappa kõik Petlemma poisslapsed. Kurat kiusas Teda kõrbes, et Ta anduks enesearmastusele ja uhkusele. Rahvas tahtis Teda kuningaks kuulutada, aga kui Ta ei nõustunud, mõisteti Tema üle kohut. Pilaatust huvitas vaid omaenese hea maine keisri ees, seepärast ta ei kaitsnud Jeesust. Jüngrid jätsid Ta raskustes üksi…

(Mt 27:11-26; Mk 15:2-15; Lk 23:13-25; Jh 18:28-19:16)

II – JEESUS VÕTAB RISTI OMA ÕLALE

Ta võtab risti ja võtab end kokku. Siin on Ta ainult inimene – eeskuju meile. Valu ja alandus on valdavad. Jumalana näeb Ta kõike ette, inimesena ei ole Tal aimu oma jõuvarudest. Kuid Ta valib kannatuse lootuses, et kui see lõpeb, pääseks võidule jumalikkus.

(Mt 27:31; Mk 15:20; Jh 19:17)

III – JEESUS NÕRKEB ESIMEST KORDA RISTI ALL

Liiga ootamatult, liiga kiiresti antakse Talle kanda Tema koorem. Ta hingeldab, vaarub, komistab ja kukub. Sõdurite piitsahoobid ja rahva mõnituskisa toovad Ta uuesti teadvusele. See pole veel lõpp, see on pigem algus. Edasi läheb veel raskemaks, karika põhi on veel kibedam juua. Ta teab seda, kuid jätkab…

IV – JEESUS KOHTUB OMA KURVA EMAGA

Piinav on näha ema, kes vaatab tuhmunud pilgul oma surmamõistetud poega. See ei saa olla võimalik! Neitsistsünd, uus õpetus, imeteod, juubeldavad rahvahulgad – ja selline alandav lõpp. Inimlik loogika saab otsa. Jääb vaid usk, et Jumala õiglus lööb kord särama ka läbi kõige pilkama pimeduse.

Emad mõistavad harva oma laste kogu missiooni ning jagavad ohtralt juba ammu tarbetuks muutunud nõuandeid. Kuid raskustes avaneb nende tõeline loomus – jääda lõpuni oma lapse juurde nagu tema, Jeesuse ema.

V – SIIMON KÜREENEST KANNAB JEESUSE RISTI

Siimon oli juhuslik kõrvalseisja, keda sunniti kandma Jeesuse risti – tegema head vastu tahtmist. Ka niisuguse heateo võttis Jeesus vastu, Ta ei põlga ära ka nende tuhandete inimeste heategusid, kes Temast ja Tema ristiteest midagi ei tea. Kui tihti aga hüüavad Talle oma tegudega «Poo risti!» need, kes end usklikeks peavad. Ja ometi andis Jeesus andeks neilegi.

(Mt 27:32; Mk 15:21; Lk 23:26)

VI – VEROONIKA PÜHIB HIGIRÄTIKUGA JEESUSE PALGED

Nõnda räägib vana pärimus. Veroonikat ei sundinud keegi, ta läks ise. Nii kerge oleks hoolimatul sõduril olnud teda oda või mõõgaga lüüa – üks mässuline heebrealane vähem! Sellegipoolest, eluga riskides tungis Veroonika läbi sõdurite aheliku ja tegi oma väikese, lausa tühisena näiva heateo: kuivatas rätikuga Jeesuse vere ja higiga määrdunud näo.

VII – JEESUS NÕRKEB TEIST KORDA RISTI ALL

Mitte enam raskuse ootamatuse, vaid väsimuse tõttu… Talle tundub, et enam Ta ei jõua. Ometi ajab Ta end taas jalule ja jätkab teed.

VIII – JEESUS KOHTAB NUTVAID NAISI

Jeruusalemma haleda südamega naised – nad seisid tee ääres ja nutsid Jeesuse pärast. Nad teadsid, et Ta oli olnud hea, teinud haigeid terveks, õpetanud, olnud nende lemmikuks. Ja nüüd on Ta süütuna kurjategija kombel risti kandmas. Kas pole siis kurb vaatepilt? Nii ilus ja nii tark mees…

Jeesus ei võta nende kaastunnet vastu: «Nutke iseenda ja oma laste pattude pärast,» ütleb Ta.

(Lk 23:21- 27)

IX – JEESUS NÕRKEB KOLMANDAT KORDA RISTI ALL

Kunagi saab jõud tõepoolest otsa. Kolgata mäe jalamil Jeesus nõrkeb. Ta ei jaksa tõusta ristilöömispaika, Teda talutatakse. Timukad tõstavad risti mäe otsa, algab ettevalmistus ristilöömiseks.

X – JEESUSEL REBITAKSE RIIDED SELJAST

Jumal rebitakse alasti – millega saaks Teda veel rohkem solvata. Paljud õilsad inimesed on eelistanud surma häbile. Jeesus aga peab seda kandma elavana. Ja see on Talle raksem taluda kui surm, sest seda teevad ju inimesed, keda Ta on armastusega loonud.

(Mt 27:35; Mk 15:24; Jh 19:23-24)

XI – JEESUS LÜÜAKSE RISTI

Hukkamisega ei tahetud ainult tappa: inimene, kes piinles ristil vahel mitu päeva, pidi hirmutama teisi, hoidma neid kurja tegemast. Kristuse ristilöömisega taheti hirmutada kõiki neid, kes tulevad Tema järel.

(Mt 27:35-44; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)

XII – JEESUS SUREB RISTIL

«Isa, Sinu kätte ma annan oma vaimu,» ütles Jeesus, langetas pea ja heitis hinge. Jeesuse hukkamise kuritegu oli teoks saanud.

Nii kerge on leida ja ühendada inimesi võitluseks nähtava vaenlase vastu. Kui me aga ühineksime võitluseks nende vastu, kes on Kristuse vastased, poleks me põrmugi paremad inimestest, kes Kristuse risti lõid. Ja Kristuse ohver oleks asjatu.

(Mt 27:45-46; Mk 15:24-32; Lk 23:44-49; Jh 19:28-30)

XIII – JEESUS VÕETAKSE RISTILT

Ta võeti ristilt maha ja pandi ema sülle. Ema oli kogu kurbmängu tunnistajaks ja nüüd… millist valu pidi ta tundma, hoides oma süles poega, kelle ta teadis olevat Jumala?

XIV – JEESUS MAETAKSE HAUDA

Joosep Arimaatiast andis talle oma hauakambri ja kõik pidi minema kui enne. Olid ju surnud nii Aabraham, Mooses kui prohvetid, miks oleks nüüd pidanud minema teisiti. Elu pidi minema edasi, kord ja kombed pidid laskma tõekssaanud mõttetusel aegamööda unustusehõlma vajuda.

(Mt 27:57-66; Mk 15:42-47; Lk 23:50-56; Jh 19:38-42)

LÕPETUSEKS (XV ASEMEL)

Kolmandal päeval pärast ristilöömist tõusis Jeesus surnuist üles. Ja kõigile meenus, et sellele oli ta ennegi viidanud. Varsti harjuti sellegagi ning öeldi: jah, muidugi, kuidas see olekski saanud teisiti minna – samamoodi oleks öeldud ka siis, kui Jeesuse põrm oleks tänini hauakambris.

Koostanud Mari Paenurm

* * *

Jeesuse armastuse annid

Matteuse 26:17-29

Suure Neljapäeva öösel, enne kui Juudas oma reetliku suudluse andis, oli Jeesusel koos jüngritega ühine söömaaeg. See ei olnud tavaline söömaaeg. Tegelikult ei olnud ükski söömaaeg, millest Jeesus osa võttis, tavaline ja seda mitte rikkaliku menüü või piduliku meeleolu pärast, vaid Jeesuse enda pärast.

Ta jagas kõigiga söögilauda. Seal ei olnud piiranguid ega tingimusi. Jeesus lihtsalt kutsus inimesi osa saama oma sõprusest ja külalislahkusest, kuna Ta armastas inimesi. Rikkaid ja vaeseid, haigeid ja terveid, patuseid ja pühakuid. Ta armastas neid kõiki ja nautis söömaaega koos nendega.

Lauaosaduse tähendus

Paraku ei olnud nii mõnelegi usuliidrile meeltmööda Jeesuse lauakombed. Nad imestasid, miks Ta eelistab süüa koos tölnerite ja patustega. Jeesuse vastus oli üsna lihtne. Mis oleks parem võimalus anda inimestele tunda, et nendega arvestatakse kui see, et sa nendega koos einestad. Usu mind, sa ei pea olema õpetatud teoloog, et siin tarkust näha.

Jeesus mõistis, et kui inimesed jagavad söömaaega ümber ühise laua, siis nad on ühel tasemel. Ta kasutas seda tõsiasja ja aitas neil, kes tundsid end vähem väärtuslikena, mõista, et nad on Tema sõbrad. Järeldus sellest on väga lihtne. Kui tõrjutud on Jeesuse sõbrad, siis nad on ka Jumala sõbrad. See on lauaosaduse tõeline tähendus.

Et täiuses hinnata püha õhtusöömaaega, ei piisa teadmisest, et armulaua elemendid muutuvad Issanda ihuks ja vereks. Meil tuleb aru saada ka Kristuse lauaosaduse tähendusest. Ma ei püüa lahti seletada Jumala suurt saladust, vaid tahan puudutada ainult üht lihtsat osa sellest rikkalikust sakramendist.

Minu tänane sõnum on kristlaste osadusest, sellest, mida me jagame üksteisele Jeesuse Kristuse vaimus. Et mõista paremini püha sakramenti, peame meenutama ka neid söömaaegu, mida Jeesus jagas tölnerite ja patustega.

Eesmärgiks armastus

Ta lasi ennast kutsuda nende kodudesse ja lõpuks ka südametesse. Ta võis sellise käitumisega teenida variseridelt joodiku ja söödiku kuulsuse, kuid mulle tundub, et Jeesus ei pidanud seda tiitlit solvanguks. Ta tundis rõõmu ühiskonna põlu all olevate inimeste seltskonnast. Jeesusel ei olnud siin mingeid peidetud motiive. Ta ainuke eesmärk oli väljendada Jumala armastust iga inimese suhtes. Ja ei ole mingit kahtlust, et nad kuulasid ja võtsid vastu Ta sõna suure tänuga.

Midagi on veel, mis on mulle muljet avaldanud Jeesuse lauaosadusest teistega. Olen märganud, et alati, kui Ta ühines inimestega laua ümber, hakkas eraldusjoon külalise ja kostitaja vahel haihtuma. Jeesuse kohalolekuga oli raske või isegi võimatu eristada külalist võõrustajast. Korraga oli saanud seltskonnast nagu üks perekond. Ta ei soovinud tähtsamat kohta laua taga ega nõudnud enda teenimist. Ta lihtsalt ühines oma sõpradega lauaosaduses.

Võrdsed Jumala silmis

Suure Neljapäeva ööl kogunes Jeesus koos jüngritega jagama viimast söömaaega. Veel kord püüdis Ta jüngritele selgitada, et osadus tähendab armastust ja teenimist, kus ei ole kohta eneseuhkusel ja valehäbil. Neil tuli hakata jagama lauaosadust patustega, nii nagu Jeesus seda tegi, sest teisiti ei olnudki see võimalik, kuna nad kõik olid patused.

Ei saa meiegi muuta armulauda pühakute söömaajaks. Siin oleme Jumala silmis kõik võrdsed. Jüngritel tuli leiba murda rahu ja üksteisemõistmise vaimus. Enne armulauale tulekut ei tohtinud jääda süüdlasel lahendamata ükski tüli. Sinna ei saanud minna halbade mõtete ega tigeda südamega. Ja kui juhtuski, et taolised tunded kaasa toodi, siis armulaud oli koht, kus need ära võeti.

Issand on meie keskel, kui õnnistame leiva ja karika Tema nimel ja Tema vaimus. Seda, mida Ta tegi esimeste jüngritega, seda teeb Ta ka meiega. Tema kutsub meid patust päästmisele, vihkamiselt armastusele, üksindusest sõpruskonda.

Anda oma kandam ära

Armulauaosaduses ei ole tähtis see, kas sa oled protestant või katoliiklane, ortodoks või metodist, sest siin on kõik üks Kristuses. Tema armu ja halastuse läbi oleme üks pere ja meil on üks Issand. Nii sagedasti kui me seda leiba sööme ja sellest karikast joome, kuulutame Issandat.

Mingem Issanda lauale mitte sellepärast, et me peame, vaid sellepärast, et võime. Mingem, sest iial ei saa öelda, et me ei vaja Jumala armu ja andeksandmist. Mingem rõõmu ja murega, naeru ja pisaratega.

Mingem ka siis, kui süükoorem kisub meid maadligi. Pole mõtet ennast petta ega revideerida oma kandamit ukse taga. See tuleb viia kirikusse ja asetada Lunastaja jalge ette. Tema armastab meid ja aitab meid. Tema ihu ja veri on selle tunnistuseks. Võtkem vastu see armastus, et võiksime sama moodi armastada neid, kellega oleme ühises lauaosaduses.

 

Avo Kiir

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)