Ristirahvas – talgurahvas

Pühakiri räägib, et esimestel kristlastel oli kõik ühine, et neil oli üks süda ja üks hing. Ühiselt kanti hoolt abivajajate eest ning pandi kokku armastussöömaaeg – agaape. Apostel Paulus manitseb kandma üksteise koormat, et täita Kristuse seadust.
Kogudused ja kirikuõpetajad (nagu Hurt ja Reiman), kellest said eesti rahvusliku liikumise eestvedajad, panid aluse meie organiseeritud ühistegevusele. Argistele talutalgutele lisandusid laulu-, põllu- ja karskusseltsid, piima- ja laenuühistud. Selle taga oli vabatahtlik panustamine, soov midagi olulist ja ilusat korda saata. Isegi üldlaulupidu, vanavara kogumist ja Vabadussõtta minekut võib näha talgutööna. Nii sündis Eesti Vabariik, mille 100. aastapäeva oleme asunud tähistama.
Öölaulupeod, Balti kett ja muinsuskaitseseltsi ettevõtmised polnud samuti muud kui ühed suured talgud. Ühiselt korrastati kalmistuid, taastati Vabadussõja mälestusmärke ja pühapaiku, kokkuvõttes iseseisvust ja Eesti Vabariiki. Kas nüüd on töö tehtud ja pidu läbi? Kindlasti mitte! Praegu võiks see saada just õige hoo, sest pole takistusi, küll aga ohtralt stiimuleid meie kiriku ja riigi 100. ja reformatsiooni 500. aastapäeva näol. Need sunnivad küsima, milline on meie maa, kiriku ja rahva pale täna ja tulevikus.
Suured muutused saavad alguse väikestest ja ühtsuses peitub jõud! 6. mail toimub taas ülemaaline talgupäev „Teeme ära!“. See on ettevõtmine, mis juurdub meie kultuuris ja komberuumis ning on saavutanud mõõtmed, mis lubavad seda – isegi rohkem kui võidujooksu infotehnoloogias – pidada kauaotsitud Eesti Nokiaks. Järgmisel aastal leiab aset lausa ülemaailmne koristuspäev „Maailm puhtaks“, millest võtab osa 150 riiki. Nüüd, kus ülestõusmispühad ja värskendav kevad on teadvustanud tärkamise, puhtuse ja ilu olulisust, peaksid meie käed lausa sügelema rehavarre või pesulapi järele.
Kristlastena pole meil kindlasti põhjust ühistalgutest kõrvale jääda. Pigem võiksime olla eestvedajad. Viimastel aastatel on kogudused „Teeme ära!“ raames korraldanud talguid üle viiekümne, osa on võetud aga palju enamatest. Ühine talgupäev annab hea võimaluse koostööks kohaliku kogukonnaga: kogudus saab oma talgutele kutsuda kõiki, samuti saab ta toetada teiste ettevõtmisi. Küünarnukitunne ja sidemed, mis sündinud ühises töös, võivad jätkuda ja olla viljakad ka tulevikus.
Mida siis kevadel kiriku juures ette võtta? Teed ja muru puhtaks, piirdeaiad, pingid ja prügikastid korda teha. Aknad ja põrandad pesta, tolm pühkida, tualetid ja kätepesuvõimalused üle vaadata, kapid ja riiulid koristada, lühtrid ja armulauariistad läikima lüüa. Kuhugi annaks ehk kaevata mõne lillepeenra või istutada ilupuu. Miks mitte õunapuu – aastapäevasümboli! Kindlasti leidub veel mõndagi, mida parandada, värvida, kaunistada. Ristirahval peaks loomingulist vaimu jätkuma.
Aga pastoraadid, kabelid ja kalmistud? Rahva suurkujude, vaimulike ja iseseisvuse eest langenute hauad, Vabadussõja mälestusmärgid? Needki on kihelkonnarahva südamel. Eesti Lipu Selts ja Eesti Muinsuskaitseselts on Eesti Kirikute Nõukogule saatnud pöördumise, milles kutsuvad tegutsema selle nimel, et „selgitada välja ja korrastada meie riigis ja kultuuriloos tuntud inimestega seotud hauad ja matmispaigad“. Sellised talgud võiksid kesta aasta ringi ja sisaldada mõnegi mälestusteenistuse või palvuse.
Tänavune koristuspäev on pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale, seepärast pakutakse „Teeme ära!“ kodulehel ühe võimalusena välja lipuväljakute, laululavade ja tantsuplatside korrastamist. Miks mitte! Ehk võiks lipumast kõrguda ka kiriku juures ja miks mitte lausa kaks: riigi- ja kirikulipu jaoks. Mõnes koguduses on nii tehtudki.
Soovides, et meie kodu ja kodumaa oleks püha, peame alustama vaimulikust kodust, kirikust: olgu see alati uuenev, kaunis ja kutsuv, et seal põleks Vaimu tuli, mis võiks süüdata terve maailma – armastuse ja osaduse tuli! Talgud on ilus viis sellest osa saada ja seda teistega jagada. Olgem siis ristirahvana talgurahvas!

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop