Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ristimisega saame koguduses ja ümbritsevas elus tähenduse

20.06.2018 | | Rubriik: Jutlus

Ap 19: 1–6

Apostlite tegude autor Luukas esitab elegantse ülevaate Efesose linna jüngrite ristimisest. Pole öeldud, kas Efesose ristimised toimusid vee piserdamisega, vee pealekallamisega, vette kastmisega või muul meetodil. Kirjutaja jaoks ei olnud ristimise laadi kajastamine määrav, sest vaidlusküsimust sellest tollal ei olnud. Vaevalt, et armuline Jumal kedagi ristimise konfessionaalsete eripärade tõttu tänapäevalgi igavesse hukatusse saadaks.
Pauluse ja Efesose jüngrite vaheline vestlus on ebatavaline, sest algab küsimusega, mida praegusajal vast ei esitaks: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?“ Kas saaks siin kahelda? Enesestmõistetav vastus oleks: „Muidugi võtsime vastu Püha Vaimu!“ Selgub, et Pauluse uudishimu polnud asjata, sest kostetakse: „Me ei olegi kuulnud, et Püha Vaimu on!“ Oot-oot, kuidas on võimalik, et nad polnud Pühast Vaimust kuulnud!? Lõppude lõpuks, nagu tekst viitab, oli Apollos jüngrite juht ja õpetaja ning Apostlite tegude 18:24–25 järgi täpsustatult juut, kes saabunud Efesosse Aleksandriast Egiptusest, „vahva kõnemees ja vägev kirjaseletaja […] õpetatud tundma Issanda teed“. Apollos pidanuks teadma Vaimust, kellest pühades kirjades räägitakse.
Mis ka poleks põhjuseks, avab Pauluse teine küsimus tagamaa, et jüngrid olidki ristitud Johannese meeleparandusristimisega. Nüüd alustab Paulus õpetusega. Ta võis öelda umbes nii: „Johannese ristimine oli vana ajastu. Uus lävepakk on Jeesus ning see tähendab vajadust uskuda tema nimesse, kelle saabumine pärast Johannest on kirjades ette ennustatud.“ Viies salm tänases tekstis algab märgiliselt: „Seda kuuldes …“ Jutlust ja õpetust võeti tõsiselt ning Efesose jüngrid otsustasid end lasta ristida Jeesuse nimesse.
Kas pole sündinud aegade algusest peale, et: Jumal ütles ja kõiksugu olevused tulid kaosest esile; Jeesuse ristimise ajal avanesid taevad, Vaim laskus Jeesuse peale ja hääl kostis taevast: „Sina oled mu armas Poeg, sinust on mul hea meel“ (Mk 1:11). Siis kui meid ristitakse, kõneleb Jumala sõna – kutsub meid üles ja õnnistab ning sünnitab meid Jumala lasteks.
Pauluse otsusekindlus on kõnekas, kui ta ristib äsjased jüngrid „Issanda Jeesuse nimesse“ (Ap 19:5). Ilmselt ajal, kui Paulus ristis efeslasi ning Luukas pani kirja Apostlite tegude kroonikat, ei olnud kumbki kuulnud Matteuse evangeeliumi misjonikäsust (Mt 28:16–20), millega Jeesus andis jüngritele korralduse: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse …“ Kui Paulus ja Luukas teadnuks Matteuse misjonikäsku ja vastav ristimise praktika olnuks laiemalt levinud, järginuks nad usutavasti nii juhist kui teostust. Nii Apostlite tegude kui Matteuse evangeeliumi koostamine jääb enamiku asjatundjate arvates aastaisse 80–90 pKr.
Kui oletada Johannese ristimise esitlemist ebatäiuslikuna, võisid Paulus ja Luukas ise õpetada ja praktiseerida sedasama puudulikku ristimist senikaua, kuni said teadlikuks Matteuse misjonikäsust ja andsid noorele kirikule korralduse ristida kolmainu Jumalasse. Millal täpselt, on raske öelda, kuid teame, et Matteuse talletatud ülesanne kujunes noores kirikus kõige laiemalt levinud ja heaks kiidetud õpetuseks ning ristimise praktiliseks juhiseks.
Viimaks nimetab Luukas, et pärast ristimist, „kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid“ (Ap 19:6). Püha Vaimu andidena esitatakse võõraste keelte rääkimist ja ennustamist, mitte kolme suurt andi „usk, lootus, armastus, need kolm …“, millest Paulus kirjutab korintlastele (1Kr 13:13). Keeltega rääkimise ja ennustamise asjus annab Paulus selge suunise: „kuid koguduse keskel ma tahaksin rääkida pigem viis sõna oma mõistusega, et ka teisi õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega“ (1Kr 14:19). Tõlgitsemata sõnad ei soodusta vaimset arengut, vaid tekitavad seisaku. Usk, lootus ja armastus on Püha Vaimu suurimad kingitused sellest ajast peale, kui need inimestele teada anti.
Kui jaanipäeval meenutame Ristijat Johannest, seondub tähtpäevaga ettekuulutus Jeesusest, tema sünd, ristimine ja hilisem lunastustegevus. Kohane on meelde tuletada ristimise sakramendi kui armuvahendiga kaasnevaid Jumala tõotusi: „See [ristimine] toob kaasa pattude andeksandmise, päästab surmast ja kuradist ning kingib igavese õndsuse kõigile, kes seda usuvad, mida Jumala Sõna ja tõotus ütlevad“; meid võetakse kogudusse vastu Jumala perekonna lasteks; meile antakse Püha Vaimu annid (Tt 3:5–8), et meil oleks koguduses ja ümbritsevas elus tähendus ja saaksime igavese elu kodakondsetena päästetud (Mk 16:16). Aamen.

algur kaerma

 

 

 

 
Algur Kaerma,
Vancouveri Peetri koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)