Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Ristimise kaudu algab uus teekond koos Jumalaga

03.01.2018 | | Rubriik: Jutlus

Gl 3:23–29
Arm ja rahu kasvagu meis meie Issanda ja õnnistegija Jeesuse Kristuse tundmise kaudu! 7. jaanuari teemaks on püha ristimise and ning kõik püha tekstid räägivad meile ristimise armust. Neid tekste üheskoos tüpoloogiliselt vaadeldes avaneb meie ees teekond, mille nägemine aitab mõista nähtamatuid tähenduse niite, mis pühakirja läbivad. Pühapäeva teemas on kaks alajaotust: Esiteks on Vana Testamendi tekst, mille tähendus avab ristimise tähenduse sümboolikat. Teiseks vaatame, kuidas Galaatia kirja tekst kõneleb meile ristimise ja Jumala armu seosest.
Vana Testamendi jutustus Joosua raamatust esitab loo Iisraeli rahvast sisenemas Kaanani maale ehk tõotatud maale koos seaduselaekaga, mille sees hoiti mh seadusetahvleid. Joosua raamat tervikuna räägib selle maa vallutamisest ja Iisraeli piirkonna asustamisest. Mooses oli surnud enne, kui rahvas jõudis tõotatud maale, ning nüüd juhtis neid Joosua, kelle nimi tähendab sama kui Jeesus (ehk Issand päästab).
Enne tõotatud maale minekut tuli Iisraeli rahval ületada Jordani jõgi ning Jumal tegi samasuguse ime, nagu ta tegi Kõrkjamere ületamisel koos Moosesega. Jõe vesi peatus Jumala ees ning rahvas sai kõndida läbi vee sinna, kuhu Jumal neid juhatas. Lähis-Ida mütoloogias on veel, aga eriti merel, väga eriline tähendus, mis tuleb esile näiteks Mesopotaamia eeposes Enuma Elish. Vesi, aga veelgi täpsemalt meri oli hävitav vägi, ettearvamatu ja ohtlik, aga samas ka kaunis ja aukartust äratav, mida inimene ei suuda valitseda. Need kaks Vana Testamendi lugu mere ja suure jõe ületamisest viitavad sellele, et Iisraeli Jumal on vee looja ning tema suudab juhtida ka neid vägesid, mis inimestele on kaootilised ja hävitavad. Vesi iseenesest oli aga elu allikas ning puhastumise vahend, mistõttu on vees ristimisel kaks olulist tähendust: hävitav vägi ja puhastumine.
Nõnda on Vanas Testamendis kaks veest läbiminekut ehk sümbolit vana hävingust ja uue elu algusest. Esiteks hävis Iisraeli rahva minevik ja orjapõlv Egiptuses Kõrkjamere soolase vee läbi ning rahvas kutsuti uuele elule, uuele teekonnale koos Jumalaga, kes sõlmis nendega lepingu ning andis lubaduse õnnistusest ja maast. Teiseks, läbi magusa vee astus rahvas tõotatud maale. Mõlemal puhul ootas vee järel teekond, kus olid omad kiusatused: Moosesega kõrbes olles oli rahval kiusatus mitte usaldada Jumala juhtimist ning Kaananimaal oli neil pidev kiusatus hakata kummardama võõra maa jumalaid.
Pangem tähele, et mõlemad sündmused on tüpoloogilised pildid inimese vaimulikust elurännakust. Kõigepealt me läbime meeleparanduse soolase vee kui Ristija Johannese meeleparandusristimise, kui esimest korda märkame oma patusust. Oleme rännanud sealt Jumala seaduse maale, mis on aga kõrb ehk mitte veel see tõotatud maa, kus voolab piima ja mett. Seal, õppides tundma Jumala püha tahet, õpime tundma ka oma sõnakuulmatust Jumala ees. Hüüame Pauluse sõnadega: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?“ (Rm 7:24) Olles aga õppinud tundma oma olukorda, saame Jumalalt uue teejuhi, uue Joosua või Jeshua ehk Jeesuse, kes viib meid läbi Jordani armuvee edasi tõotatud maale. See on magus vesi! See on püha ristimise vesi, mis teeb meid Jumala enda lapseks, Jeesuse vennaks ja õeks!
Apostel Paulus kirjeldab Galaatia kirjas ristitud inimese õndsust: „Nüüd te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses, sest kõik, kes te olete Kristusesse ristitud, olete Kristusega rõivastatud“ (Gl 3:26,27). Ristimine on seega vesi, mis hävitab vana inimese ja selle kaudu sünnib uus. Ristimine on Jumala armuleping, mille järel algab uus elu, uus teekond koos Jumalaga tema lapsena Püha Vaimu juhtimises. Samas, olles ristitud, on usu teekond meie vaimulik võitlus. Me oleme Jumala rahvas tema armulepingus ja tema maal, aga nii kaua, kui me siin ilmas elame, jääb meile pidevalt kiusatus kalduda kummardama ebajumalaid, kellest suurimad oleme me ise. Meil on kiusatus seada ennast jumalaks ja unustada taevane Isa, kes on meid oma lasteks võtnud. Galaatia kiri on hea kirjeldus inimese soovist leida viis saada iseenda päästjaks läbi tegude.
Armas lugeja, õndsus ja pühadus on aga Jumala annid, mida ta annab meile ristimise kaudu. See õigus tuleb meile läbi usu sellesse, et Jumal on meile halastanud. Me oleme Jumala lapsed seetõttu, et usume tema lubadust ja armu ning ristimine on selle väliseks märgiks ja meie usu kinnituseks. Me oleme ja elame Jumala armuliidus ning selles on meil küllalt põhjust tänada Jumalat tema armu eest ning püüda elada tema tahtmist mööda. See olgu meie rõõmu ja rahu allikas, mis kiirgab meist  valgusena.

Joona2014nov_f.KätlinLiimets

 

 

 

 

Joona Matias Toivanen,
Tartu Maarja koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)