Ristikoguduse ülesanne on lepitada, mitte vastandada

5. novembril 90. sünnipäeva tähistav katoliku preester Vello Salo on teada-tuntud nii oma erudeerituse kui tegevuse laiahaardelisuse poolest. Pika loetelu võiks koostada valdkondadest, milles ta on avalikus debatis oma kaaluka sõna sekka öelnud.

Kui sõitsin Vello Salot Piritale intervjueerima, otsustasin aga pärida lähemaid seletusi eelkõige nende kiriku- ja usuelu puudutavate teemade kohta, mida auväärne juubilar on viimasel ajal üles tõstnud.

Teid on autasustatud EELK Teeneteristi III järgu ordeniga. Millised on Teie arvates need teened EELK ees?
Vello Salo: Noh, olen olnud Välis-Eestis aastaid prof Võõbuse asutatud usuteaduse instituudi lektor – ja seda ilma mingisuguse tasuta, auametlikult. Sellest piisaks juba, võiks öelda (naerab). Siis ma olen veel kirikulehtede kaastööline olnud kõik aeg ja suhelnud paljude vaimulikega niihästi kirikuloo kui ka muusika küsimustes, kaasa arvatud liturgika õpik. [Ilmus äsja – toim.] Seal on luterliku liturgia osa kõige suurem, aga on ka katoliku, ortodoksi ja vabakirikute osad olemas. Katoliku kiriku osa on minult ja sellega oli tükk tööd.

Rõhutate oma «Maarjamaa loos» kristlaste ühtsuse vajadust, aga tegelikult seda ühtsust ei ole. On palju erinevaid kirikuid. Mida peaks tegema, et jõuda nähtava ühtsuseni?
Teel sinna me oleme ja ma jaotasin oma «Maarjamaa loo» kolme ossa just Kristuse nõuete järgi, mitte enda arvamist mööda. «Olge üks, nagu mina ja Isa oleme üks.» See, et Kristus on asutanud üheainsa Kiriku, on fakt. Mitut ta ei asutanud. Uut Testamenti võiks kokku võtta nii: Jumal saab inimeseks, õpetab välja õpilasi ja annab neile – Kirikule – ülesandeks oma tööd jätkata.
Alguses oligi üks kirikupea ja üks kirik, kuni algas kiriku lõhenemine, ning nüüd pidavat neid olema – statistikud ei ole päris ühel meelel – üle 40 000, mis on ühest küljest Kristuse sõnumi elujõu märk. Teisest küljest – seda Issand küll ei tahtnud, et meid oleks lihtsalt palju selle maailma mõttes, arvukuselt. Ent me ei ole ilmselt suutelised ühes kirikus elama.
Mis loeb – armastada oma vendi teistes kirikutes võime aga sellest hoolimata. Ka seda nähtavat üksmeelt on vaja Kristuse enda sõna mööda, et inimesed võiksid uskuda. Sellest, et te armastate üksteist, tunnevad inimesed, et te olete minu õpilased, ütleb Kristus. Kes siis teisest ristiinimesest paha räägib, ei ole enam Kristuse õpilane. Ta võib küll panna suure sildi endale rinda, et mina olen kristlane ja teised ei ole, aga see on tühikargamine, nagu eestlane ütleb. See tohiks olla üldiselt arusaadav, paistab aga, et ei ole.
Meil Eestis sündis nähtav püüe koostöö, üksmeele ja ühtsuse poole seoses Eesti Kirikute Nõukogu asutamisega, mille liikmeks on astunud peaaegu kõik Maarjamaal tegutsevad kirikud ja ligi pool tuhat kogudust. Annaks Jumal, et me ei hakkaks nüüd ütlema, et oleme kõige suurem organisatsioon siin maal, meil on pool tuhat kantslit ja kui me ikka hakkame materdama kesikuid, oravaid ja sotse või keda iganes, siis hoidke alt! Sest seda me võiksime, kui me seda tahame. Aga me ei tohiks seda tahta, sest ristikoguduse ülesanne on lepitada, mitte vastandada.

Samuti olete rõhutanud juubelipiibli väljaandmise vajalikkust.
Tähtis juubel seisab ukse ees: aastal 2039 on maakeelse Piibli 300. sünnipäev. Aega nagu veel oleks, ent Piibel on väga mahukas raamat ja sellepärast on praegu viimane aeg otsustada, kas teeme juubelipiibli, kes teeb, kuidas teeb. Ja viimane aeg raha koguma hakata, et sellest saaks tõesti üks Ilu Sõna, nagu ta on Elu Sõna.
Mina olen torkinud, sõna tõsises mõttes, tagant Eesti Kirikute Nõukogu ja kõiki teisi, et teeme! Vastav komisjon ongi asutatud, aga komisjonide töö käib igal pool väga aeglaselt.
Missugune peaks see ilupiibel välja nägema? Minu meelest peaks selles kõigepealt selgesti näha olema «see puhas Jumala sõna». Aja jooksul on Piibli teksti sisse lisatud peatükkide ja salmide numbrid ja vahepealkirju. Teatud mõttes on neist ka kasu: kui tahame Piiblit uurida ja neid kohti üles leida, mida meie koolitamata mälu muidu kätte ei leia. Ent lugemiseks pole neid vaja.
2000 aastat tagasi, kui hakati kirjutama Uut Testamenti, oli kirjutusmaterjal nii röögatult kallis, et kõigepealt tuli küsida: kas üldse kirjutama hakata? Ja kui siis pärgament oli ostetud, tuli see «täis kirjutada» otsast otsani. Üles ja alla tuli küll mingi äär jätta, sest need võisid kuluda, aga muu osa kirjutati täis. Ja seda tüüpi on ka meie praegune ainus saadaolev Piibel: Jumala sõna on «salmideks» hakitud, ära nummerdatud ja kokku pressitud. Mõtlen kurvalt: see pole ju ilupiibel, vaid mingi numbribrikett.
Reisi- ja uurimispiibleid võib ju ka olla, aga kõigepealt peaks meil olema «ilupiibel» – Piibel on ju piduraamat, nagu ütles Karl Ristikivi, kirja pandud Jumala sõna pidulikuks ettelugemiseks usklike koguduses. Miks me siis ei tee pidupiiblit? Tänapäeval ei ole meil vaja jumalasõna kokku pressida – paberit jagub meil küll ja küll. Umbes üks kolmandik Vanast Testamendist on luulevormis. Miks mitte seda siis trükkida luulena? Kes sooviks Marie Underi luuletustest mingit brikettväljaannet teha? Miks me siis Elu sõnaga nii käitume? Kurvaks teeb.
Minu meelest võiks see ilupiibel, mille peaksime tegema, olla samas formaadis nagu «Looduse» Suur Piibel aastast 1939. Ta ei tarvitseks kaaluda viis kilo, aga peaks olema vähemalt sama suur ja uhkes köites. Soovitaksin ka kasutada sellesama Suure Piibli trükikirja (nn šrifti), mis näeb tõsine välja. Uuemad šriftid edvistavad, sellepärast ma neid ei salli. Loodan Eesti Kirikus avaldada ilupiibli proovilehekülje – see selgitaks asja paremini kui pikem jutt.

Suured rahvad võivad tõlkida Piiblit mitu korda, ongi antud välja erinevaid tõlkeid. Meil ei jätku ilmselt ressursse, et palju piiblitõlkeid teha. Siis tekibki küsimus, kas teha selline Piibel, millest lihtsad inimesed aru saavad, või selline, mis oleks võimalikult täpne, algkeelele lähedane. Või teha mugandus, mis tõlgendaks piibliteksti üsna vabalt.
Seda on tehtud mujal maailmas küll ja küll. Näiteks Uusi Testamentti nykysuomeksi on soomlastel täiesti olemas, aga meil ei ole. Seda võiks meilgi teha – miks mitte. Aga ärgem hakakem puid vahtima, vaid vaadakem metsa. Praegu on originaaltekst kõigile nn nutika kaudu kättesaadav – tehku igaüks, kes tahab, oma tõlge. Asi oleneb heast tahtest. Peab olema tegija kõigepealt. Läinud aastal avaldasidki meie Jehoova tunnistajad uue piiblitõlke, mis on internetis kättesaadav kõigile, ikka sellesama nutika abil.
Te rääkisite suurtest rahvastest. Muidugi ei ole meil nii palju tõlkijaid kui nendel. Ma sain hiljuti kätte ühe prantslaste oikumeenilise piiblitõlke (nn TOB). Selle jooksva parandamisega tegeleb kümnetest spetsialistidest koosnev komisjon. Ja see tõlge on nii hea, et selle lugemiseks tasub prantsuse keel ära õppida. Seni, kuni meie saame nii hea tööga hakkama, kulub parimal juhul oma kümme aastat. Nii mahukat tööd saab ju teha ainult osade kaupa. Jaotatakse ära – sina teed selle kümnendiku, sina selle, siis hääletame läbi jne. See kõik võtab aega

Aga Teie ise olete tõlkinud Vanast Testamendist …
Mina olen n-ö hädaabitööline. Kogu Piibli tõlkimiseks selle tempoga, millele mina vastu peaksin, kuluks aastasadu. Siiani olen tõlkinud pühapäevaseid piiblilugemisi ja tänu Jumalale saanud valmis kogu kolmeaastase tsükli, niisiis oma 150 pühapäeva pluss suurpühad. Need tõlked on mul täiesti olemas ja – kuidas öelda – trükivalmis. Minu tekst on «mõtteridades» – selleks, et ettelugeja teeks automaatselt pausi seal, kus mõte lõpeb või kus on mõttepaus liigenduses ette nähtud.
Tõlkeprobleeme on palju. Paar näidet. Praeguses Piiblis seisab: Ja ennäe, Jeesus ise tuli neile vastu ja ütles: «Olge rõõmsad!» (Mt 28:9). Ei öelnud – ta ütles hoopis «Tere!». Kreeka keeles seisab küll sõna hairete, mida võib tõlkida «olge rõõmsad». Aga Jeesus ei rääkinud kreeka keelt, ta ütles šalom. See on tüüpiline näide selle kohta, mida tähendab tõlge. Teine näide on mehenimi Kalju (aramea kefa), mille Jeesus andis Siimon Joonapojale. Aga meie tõlkes seisab hoopis Peetrus! Ning me oleme sellega nii ära harjunud, et ei kujuta teisiti ettegi. Meil on ka Paulus, mis tähendab «väike» – ent hakata Peetruse ja Pauluse asemel ütlema Kalju ja Tillu – kõlab lausa võimatult. Mis teha?
Oleneb, missugust tõlget me soovime. Kui tahame sõnasõnalist või tähttähelist, siis tuleb lisada joonealune märkus, et kreeka keeles tähendab see seda ja aramea keeles oli nii. Aga see oleks siis juba kommenteeritud tõlge, mis suurematel rahvastel on olemas. Eriti soovitan prantsuskeelset, mida juba nimetasin, kuna seal on vastatud praeguse aja eksegeedi seisukohast peamised küsimused, mis tänapäeva lugejal tekivad. Sest on sõnu, mis 2000 aastat tagasi olid kõigile arusaadavad, aga nüüd enam ei ole.

Jah, Piiblis on palju neid asju, mille peale lihtsurelik ei tule. Ja ta võib sealt välja lugeda päris ootamatuid asju. Minul on kahju, et eesti keeles kommenteeritud piibliväljaannet ei ole.
Hakake tegema!

Mina ei saa seda praegu tegema hakata, selleks tuleb palju õppida ja süveneda.
Aga õnneks on suur töö tehtud. Mina hakkasin õpetama Iraagis 1960. aastate keskel ja siis ei olnud ühelgi õpilasel oma õpikuid, sest neil ei olnud raha. Piibli said nad seminari raamatukogust. Mina tellisin siis omal kulul igaühele «Uue Jeruusalemma Piibli». See oli esimene üheköiteline väljaanne korraliku kommentaariga. Õppetööle tuli muidugi suureks kasuks, et sain igale seminaristile öelda: see on nüüd sinu isiklik piibel, Jumala sõna on siin ja seletused on seal. Seminari juhatus maksis mulle selle raha pärast tagasi, olgugi et ka nendel ei olnud kerge.
Neile, kes ei viitsi prantsuse keelt ära õppida, soovitan praegugi soetada endale The New Jerusalem Bible (Standard edition). Maksab küll 34 eurot, ent see on väga hea investeering. Meilgi tehti aastal 1989 samm selles suunas – Toomas Pauli Uus Testament ja Psalmid, tüpograafiliselt liigendatud ja lühikommentaariga väljaanne. Meie praegune, 1997. a pärit versioon on tollega võrreldes suur samm tagasi.

Toomas Pauli tõlkel on kommentaare küll kahjuks hõredalt.
Aga vähemalt on! See oli esimene väljaanne, mis läks juba Jeruusalemma Piibli suunas. Paar tuhat aastat vana tekst nõuab selgitamist. Seal on raskeid kohti, millest ilma pikemata aru ei saa.
Kui olen lugenud erinevaid psalmide tõlkeid, tundub, et neid on väga erinevalt võimalik tõlkida.
Väga erinevalt ei saa tänapäeval enam: kogu Heebrea Piiblist, sh Psalmidest, on meil ju olemas originaaltekst, mida on põhjalikult uuritud. Vähemaid erinevusi muidugi on. See tõlge näiteks, mille me Indrek Hirvega siin Pirital tegime, lähtub põhimõttest: ka luuletuse tõlge peab olema luuletus – või muidu ta ei ole hea tõlge. Aga Margo Kõlar on neid viisistades mõnel puhul sõnade järjekorda muutnud – muusika huvides. See on minu meelest täiesti legitiimne, teksti mõtet see ju ei muuda.

Aga kas õpetlaste vahel ei ole siis eriarvamusi, mida mingi sõna või lause peaks tähendama?
On – ja jääb aegade lõpuni! Just see prantslaste tõlge, mis juba jutuks tuli, tõstab seda esile. Kui hakati mõtlema selle peale, et oikumeeniline tõlge teha – Kiri peaks meil olema ju ühine – võtsid nad ette Kirja roomlastele, et kui see läbi läheb, saame ka kogu Piibliga hakkama. Said küll, ent suureks üllatuseks selgus: lahkarvamuste joon ei käinud mitte kirikuid, vaid tõlkijaid pidi! Teatud tõlkijad tahtsid üht prantsuskeelset vastet, teised teist. Kuna keel on n-ö orgaaniline nähtus, mis pidevalt muutub, siis iga 25 aasta tagant tuleks teha parandatud tõlge. Praegusel digiajastul võiks parandusi kasvõi jooksvalt sisse kanda.
Tõlgete võrdleja peaks aga meeles pidama, et Piibli mõte pole mitte juuksekarva lõhkiajamine – vaata, minu Piiblis on «õige sõna», aga sinu Piiblis «vale sõna»! Võtame näiteks meie 1997. a Piibli esimese rea: Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Lapidaarne.
Aga neidsamu konsonante võib lugeda (sest vokaale tollal ei kirjutatud): «Alguses, kui Jumal taevast ja maad lõi». See väike «kui» teeb suure vahe. Mina isiklikult arvan, et tolle aja kirjapanijad valisid teadlikult selle sõnastuse, et saaks lugeda nii või teisiti – et üks tõlgendus ei ammenda teksti kuidagiviisi.
Jeesus rääkis hoopis tähendamissõnades, kus üksikute sõnade tähendus pole enam nii tähtis.
Rain Soosaar

Siseminister andis Vello Salole üle ministeeriumi teenetemärgi
Preester Vello Salo sai siseministeeriumi hõbeteenetemärgi, mis antakse vääriliste teenete ja tulemusrikka koostöö eest. Vello Salo pälvis tunnustuse suure panuse eest Eesti usu- ja kultuuriellu ning silmapaistvate teenete eest okupatsioonivõimude repressiivpoliitika uurimisel.
Siseminister Hanno Pevkur andis teenetemärgi üle 25. oktoobril Pirita kloostris. «Tänavusel Maar­jamaa 800. juubeliaastal saame eriliselt esile tõsta isa Vello Salo aktiivset tegevust meie ajaloo uurimisel ja teadvustamisel nii läbi tema kirjastuse Maarjamaa väljaannete kui ühiskonnas laiemalt,» märkis Pevkur.
5. novembril, Vello Salo 90. sünnipäeval korraldab Rooma-Katoliku Kiriku Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan kell 18 piduliku vastuvõtu okupatsioonide muuseumis. Piiskopi vastuvõtu raames leiab aset isa Vello Salo elulooraamatu «Siin Vatikani Raadio! Vello Salo lugu» tutvustus. Kõik on oodatud isa Vello Salo väärikat juubelit tähistama.

Vello Salo
(kuni 1945 Endel Vaher)
Sündinud 5. nov. 1925 Võisiku vallas Viljandimaal
Teise maailmasõja ajal soomepoiss, 1945 sõjapõgenikuna Itaaliasse
1957 ordineeriti Münsteris (Saksamaa) roomakatoliku preestriks
Teoloogiadoktor eksegeetika alal, õpetanud Mosulis (Iraak) vaimulikus seminaris, Toronto ülikoolis, Tartu ülikoolis jm
Välis-Eesti avaliku elu ja kultuuritegelane (ühemehekirjastus Maarjamaa)
Viljakas kirjamees, ajaloouurija, ajakirjanik ja tõlkija (sh piibliraamatute tõlkeid eesti keelde)
1993 naasis Eestisse, praegu Pirita kloostri preester