Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rist on see, mis meid ühendab

/ Autor: / Rubriik: Peapiiskopi valimised 2015, Portreelood / Number:  /

Küsimused peapiiskopikandidaatidele
1. Olete praostina juhtimas praostkonda, aga teil on kirikus ja väljaspool kirikut teisigi ülesandeid. Kuidas suudate end ja oma aega jagada?
2. Kui ühtne on EELK aastal 2014? Või ei peakski ühtsusest kõnelema maailma muutumise taustal?
3. EELK 167 kogudust on üsna eriilmelised, ka oma materiaalse toimetuleku tõttu. Kui Tallinna Kaarli koguduses on liikmeid samavõrd kui ühes keskmises praostkonnas, siis neljandikus kogudustest on liikmeid alla saja; viies koguduses on liikmeid alla paarikümne. Kas EELK peaks tsentraalselt hoolitsema koguduste toimetuleku eest, maksma vaimulikule palka või peab iga kogudus ise majanduslikult toime tulema?
4. Kes on peapiiskop?
5. Eestlaste usklikkusest on tehtud mitmeid uuringuid, samuti sai oma kiriklikku kuuluvust märkida rahvaloenduse küsitluses. Kõigile numbritele vaatamata on reaalsus see, et end kirikuga kindlalt siduvate inimeste arv on vähenenud ja ühiskonna suhtumine Kristust tunnistavatesse inimestesse ükskõikne või isegi põlgav. Kuidas sellistes tingimustes on võimalik kiriku häält ühiskonnas kuuldavaks teha?

luhamets_joel_nhJoel Luhamets
Tartu praostkonna praost alates 1997.
Sündinud 19. märtsil 1952.
Ristitud 1952, konfirmeeritud 1971.
Ordineeritud 6. septembril 1978.
Teeninud kogudusi Saaremaal, Viljandi praostkonnas (sh Põltsamaal); Tartu Pauluse koguduses alates 1997.
Kirikuvalitsuse liige alates 1990.

Olen tänulik Pärnu praostkonnale, kes mind esitas peapiiskopikandidaadiks, kuigi ma ei ole seni valmisolekut kandideerimiseks avaldanud. Siiski vastan hea meelega Eesti Kiriku küsimustele.

1. Mitut ametit pidades on töö mitmekesisem ja ka huvitavam ning vähem väsitav. Jeesus ütles, et jumalariigis on alati tööd rohkem kui töötegijaid. Lõputu hulk tööd on igal vaimulikul. Sellest tundest ei ole võimalik pääseda ametite ja ülesannete vähendamisega. Iga päeva lõpuks jääb ikka suurem osa tööst tegemata. Tegelikult ei soovikski olla normeeritud tööajaga jumalariigi ametnik.

2. Peamistes asjades valitseb meie kirikus üksmeel. Võimalik on kanda erinevat vaimuliku riietust. Üks asi on siiski iga riietuse puhul sama ja see on ametirist. Hea on mõtelda, et just rist on see, mis meid ühendab.
Vaimulikud on siiski kõik täiesti erinevad ja see on suur rikkus. Tööd saab teha kirikus nende inimestega, keda Jumal on meile kinkinud. Igaühega tuleb arvestada ja kõiki on vaja toetada. Inimlikud erinevused pole olulised. Tähtis on see, et maailma meelsus kirikusse ei tungiks.

3. Sellel teemal oleks põhjust arutleda, kui oleks raha, mida jagada või ümber jagada. Põhimõtteliselt koguduse­elu ei sõltu majanduslikest võimalustes, vaid meie usulisest hoiakust. Koguduseelu on võimalik korraldada minimaalse rahaga. Rahalised võimalused sõltuvad koguduseliikmete ohvrimeelsusest. Kui ohvrimeelsus on suur, on võimalik ka märksa paremini koguduseelu ja tööd korraldada.
Ühest küljest on hea, kui kogudus kannab kõik majanduslikud kulutused ise. Sellega tajuvad koguduseliikmed enda suuremat vastutust. Kogudus ka kontrollib, et kõiki vahendeid kasutataks võimalikult asjakohaselt.
Teisest küljest oleks hea, kui kirikukeskus suudaks garanteerida igas koguduses vähemalt ühele töötegijale töötasu. Sellega saaksime kindlustada kogu maad katva koguduste võrgustiku töö. Kogudusetöö edenedes saab kogudus endale oma vahenditega tööjõudu juurde palgata. Kindel on see, et raha ei pane kirikus kedagi tööle, küll on aga võimalik rahaga töötegijate eest paremini hoolitseda.
Suured kogudused pole mitte ainult majanduslikult jõukamad, vaid suuremates kogudustes on ka tööpõld märksa laiem ja kulutused tunduvalt suuremad.
Vaimuliku elu ja töö korraldamine ning iga koguduseliikme usuelu on kõige olulisem. Majanduslikud küsimused lahenevad selle järel iseenesest.

4. Peapiiskop on kiriku juht ja kõigi vaimulike kaastööline.

5. Kirik ei püüa vormida ja kujundada ühiskondlikku arvamust, vaid kirik kuulutab ja pakub Jumala päästvat armu igaühele, kes usub ja kes selle armu vastu võtab. Kirikule ei ole see uudis, et ta on põlatud ja tagakiusatud. Kui kiriku prohvetlik sõnum selles maailmas populaarseks muutub, siis tuleb küsida, kas meie kuulutus ikka lähtub Jumala sõnast või pigem inimeste soovidest.
Kiriku peamine ülesanne on ustavalt teha oma kuulutustööd, olgu siis head või halvad ajad. Vaid selgel ja puhtal kuulutustööl on inimesi päästev vägi.

Eeskujud
Esimesed usulised eeskujud on mu vanemad, siis ustavad, särasilmsed, ohvrimeelsed koguduseliikmed ja lõpuks suur hulk meie kiriku vaimulikke, kes suure pühendumuse, andumuse ja armastusega on teeninud meie kirikus. Head eeskuju on võimalik leida igast usklikust inimesest.

Elu moto
Elu erinevatel aegadel ja olukordades saavad erinevad asjad oluliseks. Ei julge pidada ühtegi Piibli salmi teisest olulisemaks. Siiski on mõned salmid eriliselt meelde jäänud.
Kui ma sündisin, siis võttis mu ema padja alt Uue Testamendi ja luges oma sündinud pojale sõrme alt leitud kirjakoha. See oli Ps 37:4: «Olgu sul rõõm Issandast; siis ta annab sulle, mida su süda kutsub!»
Teine salm, mis mu enda usulisel pöördehetkel tähtsaks sai, oli samuti sõrme alt võetu piiblisalm Johannese ilmutuse raamatust 2:17: «Võitjale ma annan süüa peidetud mannat ning annan talle valge kivikese ning kivikesele kirjutatud uue nime, mida ükski peale saaja ei tea.»
Nendel kirjakohtadel on olnud mu elus suur tähendus.