Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Rist ja viletsus

22.04.2020 | | Rubriik: Persoon minevikust
Soome hallist graniidist hauaskulptuur Niina ja Paul Saarele. 2 x Erakogu

„Rist ja viletsus kaelas!“ rehmab kristlane käega, rist kaelas. 

Vastuoluline, koguni irooniline lugu kristlase puhul! Kas kaelarist või Kristuse rist või rist=elukoorem on viletsus?

Eluraskused ja kannatused kasvatavad ja vääristavad. Õp Naatan Haameri sõnul: „Kannatused toovad välja enama läbinägemisvõime elu suhtes. Kasvab mõistmise ja mõtestamise võime.“ (saates „Plekk­trumm“ 30.3.2020)

Kaelarist ja kivist rist 

Kristuse ristil on käsitlematult suur tähendus inimesele. Kristuse risti väärtustamise märgina kanname kaelaristi. Samas tuleb ette olukordi, kus tajume risti kui ehet. Osas kristlikes konfessioonides taunitakse seetõttu risti kandmist riiete peal, et nii võib rist tõesti mõjuda ehtena. 

Nõukogude ajal oli kaelaristi kandmine julgustükk. Mäletan kordi, mil isegi seadsin risti riiete alla, näiteks ühissõidukisse või kooli minnes, et võimalikest sekeldustest pääseda. Kirikus või nn põrandaaluses pühapäevakoolis käies oli aga eriline, kui kellelgi oli oma kaelarist. 

Oli naisterahvaid, näiteks minu emagi, kes kogusid pikka aega raha ja lasid siis kullassepal valmistada kauni kullast risti. See sai naisterahva kõige kallimaks ehteks nii materiaal­selt kui tähenduslikult, mida kanti ketiga kaelas kõige pidulikumatel puhkudel ja kindlasti suurel nädalal.

Väga erilist rolli täidab vaimulike kaelas rist, omades igale kandjale ja nägijale oma tähenduslugu. 

Rõõm on teada ja jagada ühe nõukogude aja vaimuliku, praost Paul Saare (1919–2010) juhtumisi ja tunnetust seoses ametiristiga. Kahel korral oma elu jooksul oli ta seda kaotamas ja ühel korral kaotaski. Kuna ametirist oli talle elus kõige olulisem ese, siis seisab tema haual nüüd kivist ametirist.

Ametiristi pääsemine

Paulil oli kombeks kirikus pärast matusetalitust võtta kaelast rist ja kiki ning seljast talaar, sõita surnuaeda ja riietuda seal uuesti. Lahti riietudes pani ta ametiristi alati korraks auto katusele. Kui matuselisi oli vähe, oli riietumisega kiire. 

Kord matuselt koju tulles rääkis ta äreva loo: „Täna pärast ärasaatmist kirikust surnuaeda sõites ei leidnud ma oma risti! Ja siis meenus, et unustasin selle auto katusele! Poolel teel Hageri surnuaeda sõites kuulsin kolinat – see oligi siis minu rist, mis kukkus sealt maha! Püüdsin matuse rahulikult ilma ristita lõpuni pidada, aga süda kees! Kohe pärast matust jooksuga surnuaia väravasse ja risti otsima! Otsisin läbi kogu teeääre Hageri kirikust Hageri surnuaeda ja lõpuks leidsin, Jumal tänatud!“

Teine juhtum ametiristiga oli imeline! Ingeri-soome kogudusi teenimas käies külastas ta kord ka Peterburi ja Kubanitsa kogudusi. Kubanitsast kojusõit kulges üldjuhul rongiga. Ilmselt Volosova rongijaamas ootas Paul ühel suvisel varahommikul kella 4 paiku. Üksi, suur must kott – lehmamagu, nagu ta seda nimetas – tema lähedal maas ja kummis täis: venepäraseid meekoogikarpe, agenda, Piibel, käsikirjas jutluselehed, armulauariistad, talaar, kiki ja ametirist sees. 

Äkki lähenes rongijaamale kahtlase moega isik, lähenes talle ja eelkõige just tema punnis mustale „lehmamaole“. Paulil käis peast läbi mõte: „Seal on ju mu ametirist!“ Asi liikus traagilise poole: kui noormees kotiga minema jookseks, ei jõuaks eakas ja haige jalaga Paul teda ilmaski tabada.

Äkki tuli kuskilt suur koer ja istus Pauli jalgade ette maha, üsna koti lähedale. Istus ega liikunud sealt enam kuhugi. Noormees ootas tükk aega, hakkas siis kartma, arvates, et see on võõra koer, ja läks ära. Ja seejärel lahkus ka koer. See oli imeline ametiristi pääsemine, millest Paul ikka aeg-ajalt tänutundega rääkis.

Kolmas kord kaotas Paul ametiristi 1990ndatel Karjalas koos soomlastega kogudusi külastades. Ta viibis ühes kirikus, kui samal ajal murti sisse mikrobussi, millega nad liikusid, ja varastati sealt ära kõik kotid ja lahtised esemed. Paul jäi ametiristita, mille ta oli saanud vaimulikuks ordineerimisel Tallinna piiskoplikus toomkirikus 9. mail 1948. Kurbus oli suur ja kestev. Paul tellis endale seejärel uue hõbedast risti ning kandis seda elu lõpuni.

Hallist graniidist hauarist

Teades, kui oluliseks pidas ta oma ametiristi, sai perekonnale selgeks, et praost Paul Saare haual peab seisma ametirist-hauakivi. Lähenemas oli tema 100. ja abikaasa Niina 80. sünniaastapäev, tundus õige aeg see hankida. Parimat lahendust ei leidunud aga kuidagi ning teostumine muutus ajapikku üha küsitavamaks. 

Paar kuud enne tähtpäeva tekkis imetabaselt kontakt tuntud skulptori Tiiu Kirsipuuga, kelle isa oli samuti soomepoiss ja määratud Siberi sunnitöölaagrisse veerand sajandiks. Tiiu Kirsipuu võttis selle oma missiooniks: valmistada parim kunstipärane variant ning kasutada täpselt sama sümboolikat ja jooniseid, mis on EELK vaimulike kasutusel ametiristidel. Erakordselt sujuvalt ja kiirelt, Paulile olulisest Soome hallist graniidist sai hauaskulptuur mõned päevad enne tähtpäeva kalmistule.   

Hageri koguduse rahva rohkel osavõtul pidas praost Jüri Vallsalu hauaristi õnnistamise talituse 9. juunil 2019. Hauaskulptuuri tagaküljele jääb õp Paul Saare poolt kõigile haua külastajatele lühijutlus, mida ta soovis külastajatele öelda: OLE USTAV SURMANI.  

Kirikusse jumalateenistusele kogunenud rahvas sai endale ka Paul Saare 100. sünniaastapäeva puhul ilmunud jutluste nopete palveraamatu „Aamen“.

* * *

Rist ei ole inimesele kindlasti mitte „viletsus kaelas“. Kristuse rist on usu, veendumuse ja kutsumuse tunnistus, mis mõtestab nii aja kui igaviku.

Anna Humal,

Paul Saare tütar

Pildigalerii:

Ole ustav surmani – sõnad hauasamba tagaküljel.

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)