Esileht » Arvamused » Kolumn »

Rikkus ja usk

28.11.2007 | | Rubriik: Kolumn

Pool sajandit tagasi oldi pea üksmeelel, et ühiskonna arenedes usk taandub nii poliitikast kui ühiskonnast, mõne arvates isegi inimelust üldiselt. Täna arvab mõni, et kasvav usuvabadus aitab kaasa pigem usu elavnemisele; teiste meelest aitavad ideoloogiate taandumine, globaliseerumine ja uued meediavahendid kaasa usulise poliitika tõusule; kolmandad leiavad, et käsitlus ilmalikustumisest pole reaalsete arengutega kunagi kooskõlas olnudki. Aastal 2004 avaldasid Pippa Norris ja Ronald Inglehart raamatu «Sakraalne ja ilmalik: religioon ja poliitika üle maailma» (Sacred and Secular: Religion and Politics Worldwide), mis kaardistab usu ja ühiskonna arengu vahekorda, lähtudes küsitlustest (vt http://www.worldvaluessurvey.org/), mis viidi läbi umbes 80 riigis aastatel 1981–2001. Ehkki uuring kattis väiksema osa riikide koguhulgast (täna umbes 200), hõlmati siiski ligikaudu 80% maailma elanikkonnast.
Kontrollides usklikkuse seost usutraditsiooniga (katoliiklus, õigeusk, islam jne); majandusarengu ja sotsiaal-se turvatundega; rahvastiku juurdekasvu suundadega ja usuvabadusega, said autorid tulemuseks, et usklikkuse tase seostub mainitutest kõige tugevamalt ühiskonna arengutasemega (kirjaoskus, heaolu, sotsiaalsed garantiid, linnastumine, turvatunne). Ehkki see seos ei kehti eranditeta, on ta teistest võimalikest seostest tugevam.
Nii järeldavad autorid, et pea kõik kõrgemalt arenenud ühiskonnad on viimase poole sajandi jooksul muutunud ilmalikumaks. Ehkki läänemaailmas on palju inimesi, kes on endiselt formaalselt kirikuga seotud, on nende usk valdavalt kaotanud oma elujõu. Et hüved jaotuvad ka tänases maailmas ebavõrdselt – inimesed rohkem kui 50 riigis on praegu suuremas vaesuses kui kümme aastat tagasi –, on planeedi rahvastik tervikuna praegu rohkem usklik kui veerand sajandit tagasi.
Suur osa Maa elanikkonnast elab endiselt maapiirkondades, kus elukeskkonnaks on loodus, mitte inimkätega loodud betoonseinad, ning tegeleb põllumajandusega. Selliste inimeste jaoks on usk üldjuhul oluline, nad järgivad rohkem traditsioonilisi (pere)väärtusi ning tajuvad selgemini elu mõtet.  
Jõukamad inimesed aga on traditsioonilisest usust võõrandunud; nende maailmapilt on vähem korrastatud; nad tajuvad, et nende elusaatus on rohkem nende endi kätes, ning küsivad endilt oluliselt rohkem, mis on kõige selle (sh elu) mõte.
Vajadus mõtestatuse järele on jõukamatel suurem kui vaestel, kuid mõtestada püüavad nad seda ilmalikumalt, enesekesksemalt ja ratsionaalsemalt. Et rikkamates ühiskondades sünnib inimesi oluliselt vähem kui vaestes, muutub maailm tervikuna usklikumaks.
Jõukamad inimesed tajuvad, et nad kontrollivad oma elukeskkonda ja elusaatust. Nad ei sõltu enam loodusjõududest (nt vihmast), nad loovad endale ise nii töövahendid kui töökeskkonna ning kui tekib probleem, on see lahendatav inimjõul ja mõistuspäraselt.
Mõnes jõukamas ühiskonnas aga ei tunne inimesed end kuigi turvaliselt. Näiteks aitab ameeriklaste kõrgemale usklikkusele kaasa see, et nad tajuvad nii sotsiaalse, majandusliku kui tervishoiualase turvalisuse sõltuvust rohkem neist endist kui riigist, mistõttu on oodatav, et nende hulgas on usk olulisem kui skandinaavlaste heaoluühiskondades.
Nii võiks seletada ka kristluse üldist «lahkumist Euroopast». Sõltumata majanduslikust ja ühiskondlikust mahajäämusest kasvab kristlus ülikiiresti Aafrikas (aastal 1900 oli kristlasi Aafrikas umbes 10 miljonit, nüüd pea 400 miljonit) ja Aasias (kus praeguseks on kristlasi üle 300 miljoni). Kui selline areng jätkub, võib aastaks 2050 nii Aasias kui Aafrikas olla kristlasi rohkem kui Euroopas. Ehkki jõukust on meil endiselt rohkem.

Image
Alar Kilp

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)