Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Rikkamana kodus tagasi

21.12.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Eva-Liisa Luhamets on jõudnud jõuluks koju oma õpingutelt ja töödelt vabatahtlikuna Ladina-Ameerikas. Erakogu

Eva-Liisa Luhamets (28), kes õppis Saksamaal magistran­tuuris ja tegeles põgenike problemaatikaga Ladina-Ameerikas, on jälle kodumail.

Oled lõpetanud Tartu ülikoolis sotsiaaltöö erialal bakalaureuseõppe ja tegelesid siin olles aidsihaigete problemaatikaga. Kuivõrd hästi on Eestis kirik sellesse töösse kaasatud?
Arvestades kirikute olusid ja võimalusi, usun, et kirik on üsna hästi kaasatud. On neid, kes tegelevad HIVi ennetamisega noorte seas, olen kuulnud ka seminaridest. Arvan, et väga oluline on muuta suhtumist sellesse, samuti kõigisse teistesse ühiskonna muredesse. Kas me tajume, et need puudutavad ka meid?
Lõpetasid Saksamaal oma magistriõpingud. Mis teemal valmis töö?
Lõpetasin äsja Ruhri ülikooli Bochumis. Magistritöö kirjutasin teemal «Kolumbia põgenike psühhosotsiaal­sed vajadused ja toimetuleku strateegiad Venezuelas». Humanitaarabitöö eesmärgiks on päästa inimelusid, leevendada kannatusi ning hoida alal inimväärikust. Oluline on näha inimest tervikuna, arvestada kõiki tema vajadusi, sealhulgas hingelisi ja sotsiaalseid, ning mitte üksnes füüsilisi. Nad soovivad normaalset elu, et neil oleks töö, mis tooks leiva lauale ja milles nad oma andeid saaksid kasutada. Paljud põgenikest on usklikud. Nende jutus ei olnud kibedust, et miks Jumal seda laseb juhtuda. Pigem usuvad nad, et Jumal kannab neid ka raskustest läbi. 
Mida elu kodust kaugel Sinu jaoks on tähendanud ja mida andnud?
Humanitaarabitööd olen teinud kolme kuu jooksul. Enne olin ka Luterliku  Maailmaliidu kaudu  vabatahtlikuks Kolumbias. Tundub südames olevat õige, tundub, et see on Jumala tahe minu elu jaoks. See tähendab midagi siin maailmas paremaks muuta, vähemasti mõne inimese kannatusi leevendada.
Aga see on tähendanud ka teatud ohvreid, näiteks pole olnud stabiilsust: magistriprogrammi ajal elasin kolmes riigis, olen pidanud pidevalt vahetama elukohta, erinevatesse kultuuridesse sisse elama, mõnes mõttes igas kohas nullist alustama. Ja see on üsna väsitav. Aga see on teinud mind vaimselt väga rikkaks, andnud palju kogemusi, väga palju sõpru. Olen saanud ennast paremini tundma õppida ja proovile panna.
Millised on eri maade inimeste probleemid meie omadega võrreldes?
Kui võrrelda Eestit näiteks Ladina-Ameerika riikidega, siis ka seal sõltuvad mured üksikisikust ja tema olukorrast. Igal pool on inimestel majanduslikku ebakindlust, tööpuudust ja mure, kust igapäevast leiba saada. Ka Eestis on vaeseid, kes muretsevad kõige põhilisema, eluks vajaliku pärast. Ja samas on igal pool ka jõukaid, kes muretsevad, et keegi nende vara ära ei rööviks. Põgenikud Venezuelas näiteks peavad muretsema isegi selle pärast, et neil katus pea kohal oleks või et relvastatud rühmitused neid üles ei leiaks ning ära ei tapaks.
Mis Sinu elust edasi saab?
Tulevikku teab hetkel vaid Jumal. Olen nõus olema mis tahes maailma paigas, kus minu oskused ja kogemused võiks kasuks tulla, et olukordi muuta, kannatusi leevendada. Ja miks mitte töötada ka Eestis, kui leian siin huvitava töö ja saan nõnda abiks olla.
Kui nüüd mõni noor, kes seda artiklit loeb, soovib samuti oma panuse anda ja vabatahtlikuna humanitaarabi projektides osaleda, siis kuidas alustada?
Soovitaksin alustada kodumaalt, vähemalt mina tegin seda, olla aktiivne Eestis ja uurida hoolega noorsoo-organisatsioonidelt infot võimaluste kohta ja muudkui saata avaldusi.
Mis Sul Eestis olles kavas on?
Puhata, viimased kaks aastat on olnud üsna väsitavad ja olen väga õnnelik, et saan nüüd jõulud kodumaal pidada. Tahan veeta aega koos pere ja sõpradega ja kindlasti ka oma ristipoja Jakobiga. Ja muidugi tööd otsida.
Mari Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)