Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Rikas kunstisuvi

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Tänavune suvi on kirikuelus olnud rikas mitme sündmuse
ja suurejoonelise ettevõtmise poolest, nagu Jaani kiriku päevad Tartus, juba
traditsiooniline Rapla kirikumuusikafestival, ridamisi kontserte üle Eesti jpm.
Üks esinduslikumaid oli juunis Tartus toimunud kirikupäev.

Kirikupäeva raames sai teoks  kolm toredat kunstinäitust, millest tahaksin juttu teha, kuna
need jäid üldises peomeeleolus veidi varju.

Nüüdseks on 23. augustini vaadata olnud põhinäitus «Teekond
tarkuse allikale» Tartu toomkirikus lõppenud ja seda enam vaadata ei saa. Küll
aga saab huviline praegu veel tutvuda 
Eva Jänese maalide ja pastorite loominguga.  Ka need näitused avati kirikupäevadel. Algselt olid mõlemad
eksponeeritud Saksa Kultuuriinstituudi ruumes, nüüd aga vaadata Maarja koguduse
majas (Õpetaja 5).

Ülikooli ajaloomuuseumis elik toomkirikus eksponeeritud
näitusest võtsid osa paljud tuntud ja tunnustatud kunstnikud, nende hulgas
Viive Tolli, Naima Neidre, Marje Üksine, Jüri Arrak, Peeter Mudist, Tiit
Pääsuke, Leili Muuga, Kristiina Kaasik, Heino Kivihall jpt. Ka näituse kuraator
Eva Jänes ise esines mitme maaliga.

Rõõmustas see, et kuigi religioosse teemaga pole siiani
eriti agaralt kaasa mindud, siis seda väljapanekut silmitsedes on alust loota,
et muutus on toimunud positiivses suunas. Näitus oli heal tasemel, soliidne ja
esinduslik, traditsioonilisem, aga samas ka rahulikum ja stabiilsem oma
vaimult, mis religioosse sisuga kunstile ongi iseloomulik.

Tundliku käega

Peapiiskop Andres Põder 
ütles Eva Jänese näituse avasõnades, et inimese looming on Looja loodu
peegeldus, olgu see siis oma vormilt abstraktne või realistlik. Kunstniku
käekiri on geomeetriline, aga ka kogu universum toimib kindla korra ja reeglite
järgi, mis on väljendatav geomeetrias. Et ka religioosseid väärtusi on  võimalik nii edasi anda, seda on antud
näitusel näha.

Peab lisama, et mu meelest pole Eva Jänese maalilaad üksnes
kaine joone ja pinna intellektuaalne mäng, vaid talle on omane ka leebe ja
läbitunnetatud lähenemine, mis avaldub tundlikus  ja maalilises, kohati impressionistlikus pintslikäsituses.

Näitus paiknes saalis, mis muidu igati näituste tegemiseks
sobilik oma ruumikuse ja meeldiva juugendstiiliga. Komplekteerimise tegid aga
raskeks saali ebamääraselt pruuni värvi seinad, mis optiliselt tuhmistavad
tööde värvigammat. Seetõttu tuleb tunnustada kunstniku oskust kohandada
väljapanekut tausta arvestades. See pole sugugi kerge ülesanne.

Lõppkokkuvõttes oli tulemus üllatavalt hea. Osa maalidest,
nagu öeldud, on praegu Maarja koguduse majas ja sealsed heledad seinad lisavad
neile sära. Kirikuruumis paiknevad «Puu allika ääres» ja «Lauda Mea anima
Domini» oleksid nagu sealse interjööri jaoks loodud.

On tore, et paljud vaimulikud armastavad maalida. Ja teevad
seda heal tasemel. Nende hulgas Olav Maran (EKNK), kes ongi eeskätt tuntud ja
väga hinnatud maalikunstnik. Ka Avo Paistiku (vabakogudus) tööd on
professionaali omad. Teised on seda n-ö hobikorras. Siinkohal oleks paslik üles
lugeda ka esinejate nimed: Peeter Paenurm, Udo Rips, Leevi Reinaru, Enri
Pahapill, Meelis-Lauri Erikson, Mårten Andersson ja Karl Reinaru.

Armastusega looduses

Paistab et loodusetaju ja -armastus on pastorite meelelaadi
tugevalt juurdunud. Olgu see siis Udo Ripsi realistlikud tumeda koloriidiga ja
jõuliste pintslitõmmetega «Paadid» või Leevi Reinaru mahedad, nagu veidi pilves
varjudeta ilmaga   loodusvaated –
«Merevaade», «Talvemaastik», «Toomiku õue vaade».

Viimase puhul on meeldiv leid  hallist vettinud puidust raam, mis nagu eriliselt rõhutaks
taluõue leebet nostalgiat. Ka Karl Reinaru maal «Rõuge kirik» on meeldiva
loodustunnetusega ja heal akadeemilisel tasemel.

Teist laadi on Enri Pahapilli impressionistlikumalt mõjuvad
maalid. Need pole niivõrd natuuri jälgivad, pigem autori siseilma väljendus.
Efektset ja jõulist maalijakätt on tunda Avo Paistiku töödes.

Et ind ei raugeks

Heal tasemel olid ka Peeter Paenurme linoollõiked («Martin
Lutheri portree»). Mõttelaadilt erinev oli Meelis-Lauri Eriksoni
arvutigraafika. Tundub, et siin on autoril peamine olnud seiklus – lasta ennast
joonel või pinnal kaasa viia ja vaadata, kuhu see välja viib. Ei ole kindel, et
autor ja vaataja just samasse kohta välja jõuavad, aga seda huvitavam on.
Väljatrükid ei ole niivõrd üksikult vaadeldavad, muidugi võib ka seda, aga
tulemus on põnevam, kui vaadelda erinevaid lehekesi grupiviisi, nii tekib omaette
abstraktne koosmõju.

Mis aga eriliselt muljet avaldas, olid Mårten Anderssoni
imetoredad naivistlikud mõnusa huumoriga väikesed pildid. Allkirju polnud, aga
aimata võis pastoriks püüdlemise  või
olemise teed, mille vahelduvat edu pildid nii armsalt kajastavad. Mu meelest on
neis piltides kõik väga hästi paigas. Ilusad vaadata ja muhedad mõtiskleda.

Tore oleks, kui kunstitegemise huvi ei raugeks pastoritel
ega näituste tegemine koostajal Eva Jänesel. Selleks aega, tahtmist ja jõudu.

Maarja Vannas-Raid