Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Riik, see olen mina

22.06.2016 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Ühes külas kogunesid õhtuti naised, et üheskoos lapitekki valmistada. Selleks oli vaja puust raami, puuvillavatiini ja riidelapikesi, mille igaüks ise kaasa tõi. Kõik võtsid istet ümber raami ja igaüks töötas oma konkreetse osa kallal. Üheskoos istudes jutustati ajatäiteks üksteisele midagi kaasatoodud riide varasemast kasutusest või tähtsusest. Kogu töö tehti käsitsi ja kui üks väsis, siis võttis teine tema koha sisse, kuni tekk sai valmis. Lõpetatud tekk oli armastustöö, mis ühendas kõikide kohalolijate isikliku elu mälestused uueks ja hoopis teistsuguseks tervikuks.
Prantsuse kuningas Louis XIV on ütelnud: riik, see olen mina. Kuigi ütleja oli ebademokraatlik ainuvalitseja, võib märgata, et see polegi nii vale. Homsele võidupühale mõeldes on ehk hea endale taas meelde tuletada, et riigi moodustavad kõik tema kodanikud ja igaüks toob nende külanaiste kombel kaasa oma tükikese. Tükikese, milles sisaldub tema elu, kogemused, anded ja võimalused. Üheskoos toimides saab igaühe tükikesest kokku suur lapitekk, mille kokkuõmblemine ja tulevastele põlvedele edasiandmine on meie kõikide osa. Lõpptulemus sõltub iga kaasatoodud tükikese omadustest. Üksteist täiendades, oma erinevaid oskusi ja võimeid kasutades, väsinut asendades saame kokku terviku, mis võiks sooja anda igale nii füüsilise kui ka vaimse soojuse järele igatsevale hingele.
Mulle tundub, et kristlaste ja kiriku osa selles lapitekis on aina olulisemaks muutumas. Ka Eestis. Meid, kristlasi, võib ju olla vähe, ent seda, mida meil on ühiskonnale anda, ei suuda keegi asendada. Kõnelemine Jumalaga, läbirääkimine, sideme hoidmine Pühaga, õnnistuse palumine on aktuaalne ja asendamatu igal hetkel.
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)