Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Riik on kodu, kus elab perena õnnelik rahvas

21.06.2017 | | Rubriik: Juhtkiri

Võidupüha ja jaaniõhtu eel liiguvad inimeste mõtted ja meeleolud pidupäeva tähistamise suunas. Peagi oma sajandat aastapäeva tähistava Eesti Vabariigi rahvuslikke tähtpäevi saadab omamoodi rutiin, mis mõjub turvaliselt ja annab kindluse, et kõik on korras, riik on juhitud ja riigi kodanike esmavajadused on rahuldatud. Kui keegi nurisebki, siis vaigistatakse ta meenutustega ajast, kui elu oli karmim ja raha oli vähem. Poliitikud on need, kes aeg-ajalt, eriti enne valimisi meile meenutavad, et see, mida täna oleme saavutanud, on varasemalt tehtud tõsise ja raske külvitöö vili. Hea ja külluslik elu on raske vaeva eest tasutud palk!
Viimaste aastate traditsiooniks on olnud süüdata 22. juunil Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris võidutuli, millest süüdatakse jaanilõkked kõikjal Eestimaal. Läbi ajaloo on tuld kasutatud desinfitseeriva elemendina. Tule hävitustööst jääb püsima vaid see, mis on vastupidavaim, tulega karastatakse rauda ja puhastatakse kulda.
Nõnda on tuli ka viimse kohtupäeva sümbol. Inimeste teod ja elu puhastuvad otsekui tules, mis hävitab kõik selle, mis on kaduv, ja järele jääb see, mis on tõeliselt väärtuslik ja püsiv. Paljastub tõeline inimese pale ja olemus.
Kas samamoodi antakse hinnang ka mõnele riigile või rahvale? Kes annab hinnangu riigile ja tema juhtidele? Ilmselt rahvas! Lakmuspaberiks olevat siinjuures valimisaktiivsus ja ka valimistulemused. Kuidas aga anda hinnangut vähenevale ja nõndaviisi iseäralikul kombel oma esiisade maad tasahilju hülgavale rahvale?
Eesti rahvastikuprognoos aastani 2060 näitab üha süvenevat kurba tendentsi rahvastiku vähenemise suunas Eestis. Rahvastikuteadlaste prognoosi kohaselt väheneb Eesti elanikkond eesoleva 40 aastaga ligi 200 000 inimese võrra. Kahjuks toimub vähenemine peamiselt eestikeelse elanikkonna arvelt. Vähenemine on tingitud väikesest sündimusest, aga ka väljarändest. Juba praeguseks on iseseisvuse taastamise järgsest Eestist vabatahtlikult lahkunud rohkem inimesi kui II maailmasõja keeristes sõja ja vägivalla eest põgenedes. 70 aastat pärast suurt põgenemist üle Läänemere on võõrsile jõudnud uus sugupõlv, kes on kodust välismaale lahkunud viimase paarikümne aasta kestel.
Me oleme ausalt võidelnud välja oma võidud, laulnud revolutsiooniks oma laulud ning sidunud naaberrahvaid ühendavaks ketiks oma käed, et rajada siia Eestimaale oma kodu. Seni tundub, et see on õnnestunud, kuid oht, et pere lahkub hoonest ja toad jäävad kaikuma vastu tühjust, on suur, kui me riigi ja rahvana ei tee midagi selleks, et pere jääks koju. Kindlasti ei ole lõplikuks lahenduseks see, kui asustame tühjeneva maa – külad, talud, koolid ja kirikud – mujalt tulnutega. See võib olla lahenduseks tühjade ruumide rahvaga täitmisel, kuid see ei saa olla lahendus meie rahva püsimajäämiseks.
Kuidas kujundada Eestimaa koduks, kus mehed ja naised soovivad luua lasterikkaid perekondi, millest saab värske seeme meie rahva järgmistele põlvkondadele? See on küsimus, millele vastuse otsimisega peame tegelema kõik ühiselt nii riigis kui kirikus.
Pere ja kodu on paari seotuna meie riigi ja rahva kestva tuleviku võtmeks. Kui pole kodu, ei ole tingimusi õnneliku perekonna loomiseks. Kui perekondi ei looda või kui pere- ja lähisuhted jäävad ebamääraseks ning lõpuks purunevad sootuks, kukub kokku ka kontseptsioon kodust. Kui pole kodu ning purunevad perekonnad, kui kaua säilib riik ja püsib rahvas? Kas saame veel tähistada omariikluse järgmist suuremat juubelit poolesaja aasta pärast? Sajandi pärast …
Viilma,Urmas_peapiiskop

 

 

 

 
Urmas Viilma,
peapiiskop

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)