Esileht » Arvamused » Arvamus »

Riik ei ole enam rahvas

04.05.2011 | | Rubriik: Arvamus

Merille Hommik
Vabaduse nimel tuleb võidelda kõigil aegadel. Iga põlvkond peab kaitsma eelkäijate poolt kättevõidetut ning leidma tänase vastutustunde rahva tuleviku ees.
Eks ikka oma kodumaa saatuse pärast muretsedes mõtleme Eestimaa inimestest. Mis on meist siiani saanud ja mis meie inimestest saab kaks korda kahekümne ja kaks korda viiekümne aasta pärast.
Mulle teeb muret see, et ei valitsejad ega meedia kutsu rahvast üles arutlema tõeliste eesmärkide üle. Mõni eesmärk, mida küll korduvalt mainitakse, sootuks eksitab. Juba aastaid kõneldakse Eestist kui rikkaks pürgivast riigist.
Pärast valimisi sõnas ühe valitseva partei liige veel kord sedasi: «Kui meil on eesmärk jõukust suurendada, siis vaatame, kuidas seda teha…» Eesmärk pühendab abinõu – see lendlause ei tekkinud asjata. Kui on vaja sõda alustada, küll leitakse põhjus! Ja tõsi – kõike võib ära põhjendada!
Tänavused riigikogu valimised näitasid selgelt, et rikkaks saamise eesmärgi on meedia mõjul endale sisendanud isegi need inimesed, kes mitte kunagi rikkaks-jõukaks ei saa. Saavad need, kes teavad, et rikkaks saadakse kellegi arvelt. Teiste arvelt. Ja eesmärgi saavutamiseks kõlbavad igasugused abinõud. Üheks abinõuks on kas või rikastega ühel reel sõita.
Taolistes eesmärkides näen selget ohtu eesti rahvale. Kas rikkus aitab peatada eesti rahva vähenemist? Kas üksnes varaline jõukus hoiab ära eesti rahva tervise halvenemise? Üks hää ütlemine on meil Lõuna-Eestis: ära soovi mulle rikkust, soovi tervist!
Vaja on hoida elamisväärset elu linnas, aga ka maal. Rahva ühtlase jagunemisega haarame mitu head korraga: suurendame rahvuslust, hoiame rahvast tervemana ja anname oma elanikkonnale kindluse omamaise toidupoolise osas. Tähtis on seegi, et hajusalt asustatud rahvas on teiste riikide ja loodusjõudude poolt vähem haavatav.
Minu isa ja ema ei saanud huvireise ette võtta. Piirid Siberi ja Musta mere suunas olid valla, kuid lüpsilehmakest, seda meie toitjat, ei saanud jätta söötmata-jootmata-lüpsmata. Lehmakese najal me pärast suurt sõda üles kasvasimegi!
Mina olen käinud nii mõnelgi ilusal võõramaal. Aga igal kevadel, kui siia Lõuna-Eesti mäekeste ning mõnusalt kohisevate metsade vahele peitunud talude aeda saabuvad kuldnokad, näen jälle kadunud ema õitsvate õunapuude all seismas ja ühtaegu nii endale kui mulle, oma pojale, vaimustunult lausumas: «Küll on see maailm ilus!»
Kodumaa ja kodu suurim õnn on see, kui omased hinged kodu ja kodumaad alatasa südames kannavad. Need hinged, need inimesed, kes kodu armastavad, saavad kodult vastuarmastust ja saavad lootust.
See on just see tunne, kui sa hommikuti toast välja lähed ja tahad kellelegi öelda: «Küll on see elu ja see mu kodumaa ilus ja armas!» Kodumaa muld ja kodumaa taevas, kodutunne südames – see on tõeline, hävimatu rikkus!
Kui sellise rikkuse eesmärke ei kuuluta valitsejad, siis mind see hirmutab! Kui rahva elujõu, rahva tuleviku teemat ei käsitleta isegi meedias, hirmutab see mind topelt. Näen valitsust kui bürokraatiamasinat, mis tegeleb iseendaga, oma sõpradega, oma toetajatega ja oma süsteemiga.
Riik ei ole enam rahvas. Riik – see on riigiorganid. Ja nendest niinimetatud organitest levib sõnum, et maksude maksmine ning kodanike rikastumine ongi meie tulevikueesmärk!
Päev päeva järel võib lausa igast ajalehest leida selliseid kuulutusi: «Ostame metsa ja metsamaad! Ostame põllumaad! Maksame teie metsa ja maa eest õiglast hinda!» Õnnetu on see meie inimene, kes arvab, et euro, dollar või kuldmünt on õiglane hind isaisade maa eest! Maa eest, mis igavene ja hindamatu!
Üks väga mõjukas osa Eesti juhte on seadnud enda ette rikastumissihi. Rikastumise sihi seadjaile on tekkinud hulga ahneid järgijaid, kes hindavad maad vaid saagi ja eurotoetuste järgi. Metsa armastavad nad raieküpsuse järgi.
Mõni vist loodab, et ka surisärgil on taskud. Või loodab rikkuse poole pürgija, et tema lapselaps istub ükskord varanduse otsas ega pea rügama.
Kas ei või juhtuda nii, et too lapselaps läheb ära välismaale linnulaulu kuulama? Kas tahab ta üldse oma lapsi eestlaseks kasvatada? Kas ei või juhtuda sedasi, et sajandi pärast paljudes Eestimaa korterites ja taludes eesti keelt enam ei kõneldagi?
Kui riigijuhid kuulutavad eesmärgiks vaid rikkuse ning eestlust edasi viivaid eesmärke kodumaa elu etteotsa ei sea, siis niiviisi kunagi tõepoolest juhtubki.

 

 

 

Ilmar Vananurm
,
ajakirjanik

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)