Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Riigimehena mõtlev kirjanik

26.02.2014 | | Rubriik: Kultuurielu

Nelja kuninga tapmine jüriööl 1343 on kummalisemaid sündmusi Eesti ajaloos. Sügavamaid tagamaid uuris Uku Masing. Kas on ajalool tänapäeva eestlasele midagi õpetada.

Lugu veenab, et inimloomuses muutub väga vähe. Tundub, et nagu täna, nii ka tuna ei olnud rahvajuhtide hulgas palju neid, kel jätkus riigimehelikkust. Puudu jäi oskustest, soovist, motiivist. Võimu juures sumab ikka juhuslikke isikuid, ka küündimatuid või selgelt küünilisi tüüpe.
Aleksejev on isiklikult riigimasinaga «masinaruumis» kokku puutunud – rahvusvahelisel diplomaaditööl –, näidendi tegelaskujud on väga veenvad, selliseid ei looks inimene, kes vaid meedia kaudu poliitikat uurib. Mõningase liialdusena mõjub ehk Maidla-Maydelli nimetamine, eesti juurtele osundamises on see nimi kuidagi liiga ära kulunud.
Miks just neli kuningat, nagu teatab «Liivimaa noorem riimkroonika»? Kuidas kõik korraga lõksu püüti, tapeti? Aleksejev pakub oma versiooni.
Esimesel kuningal on ideaale ja mõningast haaret, kuid muretsedes oma positsiooni pärast näeb ta meelsasti, et teine kuningas püsiks tagaplaanil, ei ohustaks tema domineerimist. See soov on täitunud, teine kuningas ei võta vastutust.
Kolmandat kuningat ei huvita peale hea söömaaja, veini ja naiste üldse muu. Võimulolijad muutuvad, hedonistlikud himud, need jäävad.
Neljas kuningas on otse reetur, töötades vaenlase, Ordumeistriga kokku. Või tark, kes käib pool sammu ajast ees? Võimu muutudes on ettenägelik end juba ette positsioneerida.
Ühes tõelises ladvikus ei puudu mõistagi Ülempreester ja sõjaväe Ülemjuhataja, olgugi sõjavägi arvuliselt napp. Väikesel maal määrab sellest enam rahvusvaheline hetkeolukord, omavahelised hõõrumised, ahnus, alpus.
Naised? Naiste ülesandeks on kestma jääda, samal ajal kui mehed õilsat surma surevad. Väga tahaks näidendi lavastust näha, tõotab head elamust.
Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)