Esileht » Arvamused » Kolumn »

Riigimehelikkusest

30.11.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Hiljutiste presidendivalimiste ajal tõusis taas teemaks riigimehelikkus, sest riigipea amet kehastab juba oma idee poolest riigimehelikkuse põhimõtet. President peaks olema poliitilises vallas see, kes seisab ülalpool osahuvisid.
Mulle sai nonde presidendivalimiste käigus selgemaks üks asi: päris paljud inimesed käsitavad presidenti sellena, kes kehastaks Eesti riiki ja kellega saaks ühtlasi samastuda. Ehk siis presidenti tajutakse sellena, kes annaks inimestele võimaluse samastuda Eesti riigiga. Ja seda võetakse väga kirglikult ning isiklikult.
Ka seda valimiskogu läbikukkumist ja hilisemat skepsist Kaljulaidi suhtes sai sellele taandada: igaüks tahtis sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui polnud selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaks end identifitseerida.
Aga kui asi on nii, kuhu jääb siis inimeste isiklik samastumine Eesti riigiga? Kas see on tõesti nii kaotsi läinud, et me otsime kedagi, kes meie eest, meie asemel kehastaks Eesti riiki? Teoloogias on olemas selline mõiste nagu «üldine preesterlus», s.t et iga usklik on preester, tal on otsesuhe Jumalaga, ning vaimulik on üksnes teatavas ametis töötegija.
Kui nüüd käsitleda meie usku oma riigi vajalikkusse teatava tsiviilreligioonina, kas ei anna see kirglik rahulolematus iga konkreetse kandidaadiga tunnistust sellest, et meie demokraatlikus «tsiviilreligioonis» on see nn üleüldise preesterluse kontseptsioon nõrk? Otsekui oleks president see, kes võtab enda kanda riigi rolli, otsekui saaksime me riigiga suhestuda vaid selle ühe isiku kaudu.
Kas pole siis nii, et riik peaks kehastuma kõigis oma kodanikes? Kõik kodanikud vastutavad ju oma riigi ning seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest. See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame.
Riigimees on definitsiooni poolest poliitik, kes peab erakondlike ja kildkondlike huvide kõrval või asemel silmas ühist hüve. Ühine hüve on hüve, mida ühiskond tervikuna taotleb. On ilmselge, et ükski inimene ei saa kehastada seda tervikuna, ei saa seda tervikuna vallata. Ja see on oluline, kui tahame riigimehelikkust mõista. Riigimees on teadlik, et tema võimed ja maailmavaade on vaid üks tahk sellest ühisele hüvele lähenemisest.
Samas ei tähenda see mingisse lõtvusse või relativismi kukkumist või muutumist marionetiks. See tähendab just nimelt oma võimete ja vaadete rakendamist ühise hüve nimel ehk siis «anda oma parim». See on arusaamine, et hoolimata asjaolust, et sa ei valda kogu tõde, oled inimlikult piiratud oma võimete ja maailma mõistmise vinkliga, on sul ometi vastutus. Seepärast on riigimehel ka selge maailmavaade, ta pole ujuvate vaadetega konjunkturist ja oportunist.
Nende kahe pooluse üheaegsus ongi riigimehelikkus – pidada meeles, et ükski inimene pole täiuslik ega valda kogu tõde, kuid seejuures teostada oma piiratud osa selles maailmas võimalikult täielikult. Ja see pole asi, mida oodata ainult presidendilt, see peaks olema iga kodaniku püüe. Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president.
President ei ole rahva isa või ema, vaid esimene võrdsete hulgas, üks kodanikest. Ainult sõnavabadusega demokraatlikus ühiskonnas, kus oma vaateid ja ideid saab vabalt levitada, kus nende üle saab diskuteerida ja polemi­seerida, neid omaks võtta ning kõrvale lükata, ning kus seda sisemiselt vastuolulist polüfooniat peetakse paratamatuks (sest ainult nii, aktsepteerides, et tõde või ühine hüve on meile antud vaid hulga peale paljude tahkudena), on meil kõige suurem võimalus, et me ei jäta mingit olulist osa sellest ühishüvest tähelepanuta.
Nõnda esindab ka presidendi positsioon mitte riiki kui tervikut, vaid kodanikku. See on vaba ühiskonna üks n-ö metafüüsiline postulaat – riiki ei kehasta riigipea, vaid iga selle kodanik, ja riigipea on üks kodanikest.
Aga see on poliitika ja riigijuhtimise sfäär. Kindlasti saab seda omaduste ja väärtushoiakute kogumit üle kanda ka mujale. Loomulikult eeldab see teatavat suhet ühise hüve sfääriga, ühiskonnaga, sooviga anda midagi ühiskonnale, kaaskodanikele, ligimestele. Teha oma tööd vastutustundlikult, kuid alati meeles pidada, et ükski inimene pole tõe ega hüvede ainuvaldaja.
Õpetaja, kes avaldab õpilastele suurt mõju, kuid võimaldab neil kujuneda omaette isiksusteks; teadlane, kes isikliku uudishimu rahuldamise kõrval püüab oma uurimistööga anda midagi ühiskasulikku (mitte ainult rakenduslikus mõttes, vaid ka ühiskonna parema enesekirjelduse, enesemõistmise jaoks – see viimane on humanitaarteaduste ülesanne); ametnik, kes ei muutu mugavaks bürokraadiks ega arenda avalikus ametis erahuve, vaid peab silmas avalikku edenemist ning lahendab küsimusi inimlikult; loomeinimene, kes pakub inimestele keele, mille abil nad saavad endast ja ühiskonnast rohkem aru või suudavad ennast ja maailma paremaks ja vabamaks muuta; ärimees, kes oma kasumi kõrval peab oluliseks ka oma tegevuse mõju keskkonnale ja ühiskonnale; arst, kes on võib-olla riigimehelikkuse kvaliteetide parim näide poliitilisest sfäärist väljaspool; sõdur, kes on oma ameti valinud selleks, et olla kaitsja, mitte ründaja. Ühesõnaga, vastutustundlik ja oma töösse loovalt suhtuv inimene, kes teab oma piire, kuid püüdleb oma võimete ja annete teostamisele kuni oma piirideni – mitte vähem.
Aga on veel üks taust. Sest riik või üks kindel ühiskond pole veel see kõige olulisem. Olulisim on see, et me oleme inimesed, ühiskond on alati viimses instantsis inimkond. Olla riigimees või samade kvaliteetidega muul alal tegutseja tähendab olla inimene selle mõiste parimas tähenduses ja täiel määral.
Teada, mis on inimene – teada, et inimene on mõistatus, et ta pole kunagi valmis, ta on pidevalt tõe poole teel, hüve poole teel, ja mitte keegi pole lõplikult päral, kuid me oleme selles seisundis kõik ühiselt, igaüks isepidi ja isemoodi. Viia ennast täide võimalikult täiel määral, kuid ühtlasi tegutseda selle nimel, et teised saaks sedasama teha.

Aare Pilv

 

 

 

 
Aare Pilv,
kirjandusteadlane

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu!
(Lk 12:35)