Esileht » Arvamused » Arvamus »

Riigi ja rahvana saime tagasi eneseväärikuse

03.08.2016 | | Rubriik: Arvamus

20. augustil möödub 25 aastat päevast, kui tollane Eesti Vabariigi ülemnõukogu taastas meie 1940. aasta suvel likvideeritud riikliku iseseisvuse. Oma taasiseseisvumispäeva võime julgelt asetada samasse ritta 1918. aasta 24. veebruariga, mil Tallinnas loeti ette «Manifest kõigile Eestimaa rahvastele», milles esmakordselt kuulutati välja sõltumatu ning demokraatlik Eesti Vabariik.
Nn uus Eesti aeg on nüüdseks kestnud juba kauem esimesest, sõjaeelsest perioodist, kui loodi kindel alus selleks, et veerand sajandit tagasi oli üldse võimalik oma riiki taas luua. Just sellest tähtpäevast lähtuvalt oleme ka tänavuse Rapla kihelkonnapäevade pühapäevase jututoa teemaks valinud «25 aastat Eesti taasiseseisvumisest – kas vabadus millestki või millekski?».
1980ndate lõpuks oli enamikule eestlastest selgeks saanud, et vabadus on mitte ainult vajalik, vaid ka võimalik. Alates fosforiidisõjast kui ühest esimesest ulatuslikust vastupanuliikumisest tollasele Nõukogude Liidu keskvõimule kuni spontaansete öölaulupidude ja Balti ketini välja oli selge, millest soovime vabaneda. See oli aeg, kui tuli targalt, sihikindlalt ja otsustavalt tegutseda.
Vähem oli siis aega mõelda sellele, et loodetav vabadus on ka väljakutse ja kohustus millekski enamaks kui vaid riikliku iseseisvuse taastamine. Seda enam peaksime mõtleme sellele praegu, kui nendest pöördelistest sündmustest on juba veerand sajandit möödunud.
On sümptomaatiline, et poliitiline iseseisvus ja väline vabadus jõudis paljudeni meist koos vajadusega jõuda sisemise vabaduseni. Sellist ristitute ja leeritatute hulka meie kogudustes vaid mõne aasta jooksul 1980ndate ja 1990ndate vahetusel ei olnud Eestimaal nähtud ilmselt 13. sajandist alates. Seda vaatamata sellele, et kirik oli kaua olnud võimude poolt põlu all ning paar inimpõlve kirikust kauges kaares mööda käinud.
Palju on arutletud selle üle, mis oli tollase fenomeni põhjuseks. Ilmselt mõisteti vabaduse tuulte saabudes suurepäraselt tõsiasja, et kirik oli kogu nõukogude aja olnud üks väheseid legaalseid institutsioone, kus ei pidanud rahvale avalikult ja häbenemata valetama ning kus tõde ei vahetatud vale vastu välja.
Kui Jeesus ütleb Johannese evangeeliumi 8. peatükis, et «tõde vabastab teid» (Jh 8:32), tähendab see seda, et ainult tema, kes on tee, tõde ja elu, saab meid meie suurima vaenlase saatana kui vale isa orjusest lõplikult vabastada. Pole siis ka ime, et nendel pöördelistel aegadel tuldi just kirikust otsima seda sisemiselt vabaks tegevat tõde, mille tunnetamine vabastab meid inimliku eksistentsi orjusest ning aitab lõplikult patu ja surma mõjusfäärist välja pääseda.
Apostel Paulus kirjutab Galaatia kirjas: «Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!» (Gl 5:1) Orja ja vaba inimese erinevus on see, et ori on kellegi omand. Kõik, mis ori teeb või teenib, kuulub tema isandale. Kuna orjal endal ei ole midagi, puudub tal ka võimalus ennast vabaks osta. Kõige raskem orjapidamise vormidest on patu orjaks olemine. Nende hulka kuuluvad paraku ka paljud need, kes arvavad end vabad olevat.
Ristimises on Kristus meie patuvõla kinni maksnud ja meid sellega juba ka vabaks ostnud. Me ei kuulu siis enam patule, vaid Kristusele, kes tahab meist Püha Vaimu läbi kasvatada tõeliselt vaba inimest. Ometi eeldab see ka meie tahet, sest orja võib küll kiiresti vabaks osta, kuid orjameelsusest vabanemine on sageli pikk ja vaevaline protsess.
25 aasta eest saime Jumala abiga riigina ja rahvana tagasi oma iseseisvuse ja eneseväärikuse. Püsigem siis selles ja ärgem laskem end uute orjaiketega siduda, olgu need väliselt nii peibutavad kui tahes. Sest ainult tõde vabastab meid!

Kukk,Mihkel

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)