Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Retkel hõimumaale

10.08.2016 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Möödunud nädalavahetusel üle lahe Soome ja mööda Saima kanalit Viiburisse laevatades sain palju mõtiskleda vabadusega seotust. Argiaskeldustest ära ja kodustest toimetustest eemal oli selleks lahedalt aega. Seda soosis loodus oma avarate vaadete ning imeliste vetepeegeldustega, aga kõige enam dikteeris sündmuste ahel, mis seotud hõimumaa ajaloopärandiga.
Kui pärast talvesõda (1939–1940) ja jätkusõda (1941–1944) sõlmiti Soome ja Nõukogude Venemaa vahel rahu, tuli Soomel oma riikliku iseseisvuse säilitamiseks maksta ränka hinda. Umbes 10% riigi territooriumist loovutati vallutajale ja ca 500 000 elanikku kaotas oma kodu. Koos Karjalaga, mis oli riigi asustatumaid piirkondi, pidi Soome loobuma ka riigi suuruselt teisest linnast Viiburist. Keegi ei soovinud jätkata elu okupeeritud alal, mille tõttu pidid tuhanded inimesed asuma ümber.
Uue riigipiiri taha ei jäetud ka lahingutes langenuid, kõigi vaprate sõjameeste põrmud sängitati õnnistatud mulda vabas Soomes. Seetõttu on igas Soome keskuses mälestussambaga vennaskalmistu, mida hoitakse kaunilt korras, et kodukaitsjate mälestus ei unuks ka uutel põlvkondadel. Pea igas soome peres on oma lugu, mis seotud Karjala kannase kaotustega, kusjuures nn Suur-Soome ideele pole vahepealsed aastakümned sammalt kasvatanud. Viimati tõstatus see tänavu suvel president Putini riigivisiidil Soome, kui meeleavaldajad võtsid Vene riigipea vastu nõudega anda Soomele tagasi ajaloolised alad.
Soome ristilipu all väljus ristluslaev Lappeenranna sadamast, aga poolel teel heisati märgiks riigipiiri ületamisest masti ka Vene trikoloor. Viiburisse randudes tuli läbida piiriületuse formaalsused, paariks tunniks linna külastamiseks polnud küll vaja Vene viisat, ent tempel passis jättis märgi teise riigi territooriumile jõudmisest.
Tunne, nagu oleks sõda lõppenud eile, vallutas meeli jalutuskäigul mööda põlise Soome linna tänavaid, kus suurlinlikud juugendhooned on kriitikat mittekannatavas seisus. Improviseeritud prügimäeks on kujunemas ka Torkheli parki 1889. aastal ehitatud ja viimases sõjas varemeteks muudetud punastest telliskividest gooti stiilis toomkirik, mille varemete all on soome kirjakeele rajaja, vaimuliku ja esimese Soome luterliku piiskopi Mikael Agricola (u 1510–1557) haud. Suurmehe büst on ometi leitav linnas tegutseva luteri kiriku esiselt.
Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)