Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Reti Saks: inimene tuleb joonistada alati inimese moodi

27.10.2021 | | Rubriik: Kultuurielu

Jaan Tammsalu „Surm on edasitee. Pajatused paratamatusest“. Varrak 2021, 216 lk. Kuulanud ja kirja pannud Margit Arndt-Kalju. Illustratsioonid: Reti Saks.                                                    

Tallinna Jaani kiriku galeriis on 10. novembrini vaadata Reti Saksa isikunäitus „Joonistatud paratamatus”, kus on üleval pildid, mis kunstnik joonistas õpetaja Jaan Tammsalu äsja ilmunud raamatusse „Surm on edasitee. Pajatused paratamatusest”.

Käisime enne näituse ülesseadmist kunstniku Kalamaja–kodus, kus soojas toas liugles ahjust ninna Reti küpsetatud maitsva õuna-kohupiimakoogi lõhna ja näitusele minevad pildid seisid seina ääres ootusvalmilt reas. Kohv auras kenades tassides ja jutt voolas oma radu.

Kuidas su pildid Jaan Tammsalu raamatusse jõudsid? Mis tunne sul raamatut lugedes tekkis?

Esimesed kolm pilti tegin Mårten Anderssoni ja Jaan Tammsalu luulevormis tekstidele, mis jaotavad raamatut osadeks. Käsikiri polnud veel valmis, kuid sain autorilt juhendi, millisena tema raamatut ette kujutas. Need kolm pilti üle kolme lehekülje said raamatus määravaks. Kirjastuses olin varem kokku leppinud, et kuna aega on nii vähe töö tegemiseks, illustreerin ma vaid luuletusi, mitte surmateksti. Kui käsikiri valmis, tegin raamatule maketi kavandi ning illustreerisin luuletused.

Luuletuste juurde lugesin ka muu teksti läbi ja sain selles valdkonnas palju targemaks. Mul tekkis sama soov öelda kui raamatuski, et oleks ma varem teadnud! Selline raamat peaks olema kodus riiulil nagu kokaraamat – kui vaja, siis võtad ja loed, et teaks, mida ja kuidas teha. Sel hetkel tavaliselt pole kedagi, kes teaks ja juhendaks, nad on juba surnud. Aga seda kõike ma ei joonistanud. Tekst raamatus on huvitav ja mitmekihiline, kohati naljakas – see ei vajanud tõesti mingit pildistamist. Vaid luuletustele piltide tegemine oli selle raamatu puhul parim tee.

Näituse pealkiri haakub kenasti raamatu alapealkirjaga. Kuidas selle leidmine sujus?

Eks ta sealt raamatu pealkirjast tuligi. Natuke ikka mõtlesin ka, sõnastamine võttis väheke aega, seda oleks saanud mitut moodi öelda. 

Surm – ega seal midagi ümber ei pööra, see on paraku paratamatus. Nii ma seda joonistasingi. Nii ta paraku on, sellele paratamatusele peab mõtlema ja selleks ka võimalust mööda valmistuma, et kui see juhtub, saaks rahus minna. Et ei sureks enne ära, kui sured. See raamat suunab ja korrastab mõtlemist suunal sinna. 

Räägi palun pisut ka mõnest kujundist, mida oled piltidel kasutanud. Näiteks on esialgu isegi üllatav just paberi-, mitte puulehti langemas näha. 

Tekstis oli öeldud, et viis lehte langeb, sügispuust ei olnud otseselt juttu, seda võis ise aimata. Ma igaks juhuks ei küsinud Jaani käest, millise puu lehed need peaksid olema. Ma ei osanud ühtki puud eelistada, puude lehed on nii erinevad. Siis ma otsustasin paberipuu kasuks. Ma loodan, et Jaan ei ole pettunud, et ma raamatusse kaselehti ei joonistanud …

Looduse kujutamine pole minu rida. Ma joonistan kõik peast ja inimest saab peast joonistada, see on lihtne. Inimene tuleb joonistades alati inimese moodi. Loomade ja põõsastega nii pole ja neid tuleb kuskilt enne vaadata ja joonistama õppida. Muide, ma laenutasin endale ükskord koju kilpkonna, ta oli „Momo“ raamatu peategelane. Kilpkonn oli mul laua peal, kui kavandeid tegin. 

Luuletuses pole ka leekidest midagi …

Luuletuse illustreerimine pole luuletuses esinevate sõnade ülesjoonistamine, ja luuletuses pole kõike mõeldut ka välja öeldud. Minu pilt on minu nägemus, mis tekib luuletuse lugemisel. Kui on jutt inglist, siis ingli kujutamiseks on mõned tavaks saanud märgid, mis teda pildil inimestest eristab: heledus, mida kujutatakse tavaliselt maalidel, või siis tiivad ja nimbus. Inglite ja muude teiselt poolt külaliste helendust on läbi aegade ja erinevates kultuurides kujutatud ka leegina. Hariliku pliiatsiga ei saa valget joont paberile tõmmata, sestap tuleb asja edasi anda muid vihjeid kasutades, mida on võimalik pliiatsiga teha. Valgel paberil kujutada grafiidiga joonistatud helenduvat varju on paras silmamoondus, teisisõnu kunst. See on üks erinevusi maali ja graafika vahel – graafika on kui kirjutamine, maal on seevastu muusikaga mestis.

Kust leiab vaadates surma ja kuidas seda kujutada?

Mina püüan surmast võimalikult mööda vaadata, ma tõesti ei tea, kust teda soovi korral leida, ja kujutada ma seda pildil ei taha. Mõttes näen surma küll, kui lahkunud omasid meenutan. Oma leina ja valu ma piltidesse ei pane, sellest ma ei taha joonistada. Raamatupiltidel kujutatu on saateks luuletustele ja see pole valusalt maine ega olmeline. See on kui paralleelmaailm, mis pole isiklik ega valus. Vastupidi – nii, nagu luuletusest leiab lohutust ja vastuse küsimusele, mida ei oskagi väga sõnastada, suudab teha sedasama tavalise pliiatsiga joonistatud pilt. Vähemalt ma püüan niimoodi pilti joonistada.

Ma joonistasin raamatusse inimese teekonda sinna, kus siinpoolsus lõpeb; siitilmast lahkumise hetke; piiri siinpoolse ja sealpoolse vahel. Minu jaoks on olemas sealpoolne ruum ja läbipääs kahe ilma vahel. 

Kuidas surma kujutada? See on keha, mis on surnud. Hing elab edasi, hingeelu on teisest materjalist, teist värvi. Mina kujutan pildil hinge, mitte surma.

Sa joonistasid pilte suvel kaks kuud. Kuidas see protsess välja nägi?

Ma olin kevadel viimati teinud joonistustriennaalile kaks pliiatsijoonistust, ühe nimi oli „Taevamanna“. Selle raamatu pildid kasvasidki sellest joonistusest välja. Pliiatsitehnika tundus sobiv sellele teemale, sobivam kui tušiga joonistus, mis oleks jäänud liig järsk ja raske. Pliiats klapib luuletusega hästi, on tundlik ega varjuta teksti. 

Et kuidas ma töötan? Esmalt ostan endale paar uut pliiatsit ja uue ilusa kustukummi. Ja paberit. Järgmisel hommikul ärkan, toibun kohvi abil ja hakkan tööle. Loen teksti mitu korda ja mõtlen, milline võiks luuletus pildina välja näha. Ja siis joonistan tolle luuletuse paberile nähtavaks. Päevas teen ühe pildi, kui hästi läheb. Järgmine jääb järgmisse päeva, mul on selline reegel töö asjus. Paraku juhtub, et terved tööpäevad lähevad prügikasti, aga me – vabad kunstnikud – ei pea sellest kellelegi aru andma.

Selles raamatus joonistasin pildid luuletustele, surmalugusid ma ei illustreerinud – need ei vajanud pildistamist. Aega oli vähe nagu raamatutöö puhul tavaliselt ikka, seega midagi ümber ei jõudnud teha. Pildid tulid, nagu tulid, kõik läks raamatusse. Autor mind töö juures ei seganud ja nii ongi õige, kui ei pea vahearuannet kellelegi tegema ega küsima, kuidas meeldib. Mitmekesi ei saa pilti teha. Vähemalt sellist, millele oma nime pärast alla võid kirjutada.

Kui pildid said valmis, kujundasin raamatule kaane ja tegin maketi kavandi. Pildid paigutasin raamatusse oma soovi järgi, see tähendab, et ma illustreerisin luuletusi enda valikul. Kirjastuses pandi raamat trükitehniliselt kokku. Ja nii ta valmis saigi. Trükist tuli raamat päris hästi välja ja ma olen tulemusega üpris rahul. Loodan, et ka teised on.

Kuidas need pildid sobivad Jaani kiriku galeriisse? 

Eks need väheke väikesed on suure ruumi jaoks. Päris ukse pealt vaadates kõike ei näe, mis on pildil kujutatud, tuleb ikka lähemale minna. Graafikat tulebki ligidalt vaadata, siis on näha, kuidas pliiatsijooned pildi moodustavad. Minu joonistustel on kümneid kihte grafiiti, nii nüri pliiatsi õrnust kui ka teritatud pliiatsi teravust. Pliiatsi teekonda paberil jälgides lähedki pildi sisse. Sealt ära pääseb kergelt: astud sammu tagasi ja oledki pildist väljas.

Arvan, et mu väikesed raamatupildid sobivad Jaani kiriku galeriisse hästi. Siiski jätkub neid seinale vaid poole galerii jaoks. Teise poole täidan joonistustega, mis on valminud viimase kümne aasta jooksul erinevate näituste tarbeks. Leidsin sahtlist kümme aastat tagasi tehtud pildid „„Parim enne“ möödas“, need on raamatupiltidele jätkuks päris lõbusad. See „parim möödas“ kestab päris kaua.

Kõik selle näituse pildid on joonistatud hariliku pliiatsiga tavalisele joonistuspaberile kustukummi valvsa pilgu all. Pildid peaksid ühte ruumi kokku sobima küll, mis sest, et eri vanuses ja suuruses. Nad kõik on ühest kivimist paberi peal.

Galerist Erkki Juhandi soovis kiriku vitriinidesse Villem Ridala raamatu „Püha rist“ illustratsioone. Need mahuvad sinna kõik ilusti ära ja sobivad kirikusse hästi. Nende illustratsioonide varjud pole raamatusse hästi trükitud, kahju küll. Sestap olen ikka rõõmus neid pilte ka teistelegi näitama.

Sul on olnud kirikutes päris mitu näitust. Miks nii?

Kirikutesse on mind mõned korrad kutsutud näitust tegema, nii see ongi. Mu pildid on ikka vanade hoonete seintele sobinud, olgu seinad lubjatud või punastest tellistest. Graafika sobib peaaegu kõikjale, ka vähese valgusega hämaras ruumis on mustvalget pilti põnev vaadata. Mida silm ei seleta, selle mõtled ise juurde! Pildid muutuvad valgusega, aga sellist muutuvat pilti näeb siis, kui pilt on endal kodus seina peal. Näitusel on pildid rambivalguses ja nati krambis.

Näitus on hingedeajal. Mida see sinu jaoks tähendab? 

Selle raamatu piltidele on näitus hingedeajal vägagi sobiv. Ka mulle on see hea aeg vaadata tagasi tehtule. Kui pildid ripuvad ilusti raamitult seinal, on tunne pidulik. See on nii piltidele kui ka minule esinemine ja vaatajatega kohtumine. Ülejäänud elu ja aja seisavad mu raamitud näitusepildid kodus toanurgas, kuniks …

Ka on mul hea meel näidata illustratsioone koos raamatu ilmumisega. Trükitud pilt on siiski pärispildi vari. Selles raamatus on varjud ilusti trükitud, raamat tuli kena, mina olen trükituga rahul. Endaga ka, üle hulga aja, hing on rahul.

Margit Arndt-Kalju


Esmailmumine Tallinna Jaani koguduse  Facebooki lehel.

Pildigalerii:


Reti Saksa illustratsioonid Jaan Tammsalu raamatusse. 4 x Reti Saksa erakogu

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)