Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Restaureerimine pole odav töö

23.02.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikud ei ole objektid, mille restaureerimise pealt oleks õige raha kokku hoida, on restaureerimisfirma Frantsiskus OÜ juhataja Tõnu Parmakson veendunud. Vääriliselt restaureeritud hoone ilmestab meie elukeskkonda.

Maa ja taeva vahel: Frantsiskuse töömees Jaan Viikna turnib Rannu kiriku tornis, mis sai möödunud aastal uue kimmkatte.
Maa ja taeva vahel: Frantsiskuse töömees Jaan Viikna turnib Rannu kiriku tornis, mis sai möödunud aastal uue kimmkatte.

«Muidugi saab teha alati odavamalt, kui hoonet lihtsalt remontida,» tunnistab Parmakson, lisades kibestunult: «Aga kõige odavam on üldse mitte remontida.»

Ta toob näiteid, mis tema tundlikku silma riivavad. Näiteks Tallinna Nõmme linnaosa eramud, mille kordategemiseks on kahjuks tihti kasutatud moodsaid kujundusvõtteid, näiteks suure klaasiga aknaid ning kitsast ja väga lihtsa profiiliga voodrilauda või hoopis plastiklauda.

Eesti ajast pärit ehitised on muudetud monstrumiteks, mis ei kuulu õieti tänapäeva ega oma loomise perioodi. Oskamatult remonditud majad on meistri hinnangul ajatud ja kodutud.

Tõnu Parmaksoni meelest tuleks seda viga ajalooliste pühakodade korrashoidmisel välistada. See on põhimõtteline küsimus, kus järeleandmine oleks kurjast. Restaureerimisfirma juhina, kelle töö põhiliseks tellijaks on riiklik Muinsuskaitseamet, kinnitab Parmakson, et hea (restaureerimise) töö ei saa olla odav. Koguduste ametnikele soovitab ta ettevaatlikkust erinevate firmade puhul, kes teevad ekstra odavaid hinnapakkumisi.

«Alati saab materjali pealt kokku hoida. Ent sellega kaasneb alati ehituse eluea lühenemine,» väidab ta, tuues näiteks lihtsa plekinaela, mida Eestis on võimalik saada kolmes hinnaklassis ning on vist siinkohal üleliigne mainida, et Frantsiskus kasutab kallimaid, Rootsis toodetud kvaliteetnaelu.

Restaureerida miljöö saavutamiseks

«Aga miks Põhja-Eesti inimesed käivad Lõuna-Eestis või eesti inimesed näiteks Egiptuses,» esitab Parmakson küsimusele, miks kirikuid ikkagi remontimise asemel restaureeritakse, vastuküsimuse.

Ise küsib, ise vastab. «Nii nagu inimene otsib looduspildist vaheldust, märkab Lõuna-Eesti kuplistikus erilist ning käib välisreisidel, et silmailu saada, samal kombel soovib ta, et hooned poleks üheülbalised oma välisilmelt. Me soovime elukeskkonda, mille miljöö oleks mitmekesine.»

Tõesti, kui kõigi majade eksterjöörid oleks sarnased viimastel aastatel kerkinud kaubanduskeskustega, siis ei oleks suurt vahet, mis riigis või linnas sa oled. Ent erinevatest aegadest pärit ning autentselt taastatud vanad hooned koos detailide ning oskusliku viimistlusega tagab miljöö, kus on esindatud erinevad ajastud.

«Eesmärgi saavutamiseks kasutatakse tolleaegseid materjale ja tolleaegseid töövõtteid. Näiteks puitkonstruktsioonide sõlmed tehakse ikka tappide ja punnidega nagu sajandeid tagasi. Kasutatakse linaõli, puutõrva ja kasetohtu (viimast pannakse puidu ja kivi vahele niiskustõkkeks – peab vastu 500 aastat ja enam),» selgitab Parmakson.

Kimm – uuestiavastatud vana trend

Parmaksonil on mitu näidet, kus kogudus (arusaadavatel põhjustel) soovib esmalt minna kergemat ning eelarvesäästlikumat teed, ent põhjaliku nõustamise järel soostub kallima ning kvaliteetsema töötehnika kasuks.

Näiteks soovis Tuhala kogudus algul oma pühakoja katust katta plekiga. Muinsuskaitseamet ei kiitnud ideed aga heaks. «Kutsusime Tuhala inimesed Varblasse, kus Rändmeister OÜ oli äsja valmis saanud imeilusa kimmkatuse. Näidis avaldas muljet. Et muinsuskaitse lisas olemasolevale rahale juurde, saimegi ka Tuhalas kimmi kasutada ja kõik osapooled jäid rahule,» jutustab Parmakson.

Just viimastel aastatel on Frantsiskus kasutanud pühakodade katuste ja tornikiivrite kattena kimmi – õhukese lauajupiga pinna katmist, mida on meistrid kasutanud sajandeid ning oskusliku teostuse puhul lubab tulemusel säilida aastasadu. Näiteks on männipuust kimmiga kaetud Rootsi ja Norra väikesed puukirikud, mille vanust dateeritakse ca 700 aastat. Põhja-Soomes on Sotankyla, mille kimmkatuse vanuseks on 250 aastat ja Parmaksoni hinnangul võib sellele julgelt lisada veel 200 aastat, sest katusekatte vahetus oli tingitud tulekahjust. Meie Kolga-Jaani kiriku kimmkate oli 140 aastat vana.

Võhikule tundub kummastav, et puit võib näiteks plekist kauem kesta, ent Tõnu Parmakson kummutab eelarvamuse: «Loomulikult oleneb, kuidas kimm on valmistatud, aga julgen väita, et puit kestab plekist kauem.

Pärast Vabadussõda pandud Inglise tsinkplekk on läbi ning tänapäeval on ka õhk happelisem, mis söövitab pleki kiiremini läbi. Olenevalt kimmi materjali valikust ja valmistamise viisist kestab puitkatus 15–200 aastat.» Siit järgneb pikk loeng, milline on õige kimm ja kuidas seda valmistada, et tulemus säiliks.

Möödunud aasta oli kimmkatuste rohke

Kvaliteetse kimmi puhul algab kõik õigesti valitud puust. Traditsiooniliselt on Rootsi ja Norra aladel kasutatud mändi, Soomes haaba ja Eestis kasutatud kõiki variante, ent viimasel ajal on meil toormaterjaliks haaba valitud.

Töö elitaarsusest annab tunnistust fakt, et Eestis on hetkel vaid üks töömees, kes õiget tehnoloogiat kasutades valmistab kimmilaudu. «Kimmitoorikuid peab saagima õiges suunas, nii et aastaringid jääksid risti suunas. Valesti saetud kimm muudab kuju.»

Mis puudutab katuse kandekonstruktsiooni asendamiseks vajalikku puitu, siis peab see olema eelnevalt vähemalt 3 aastat kuivanud. Muidu võivad ühendussõlmed hiljem järgi anda (puit kuivab kuni 10% kokku) ning samuti on mädaniku tekke oht,» selgitab Parmakson.

Kuigi iga ettevõtte eesmärgiks ja liikumapanevaks jõuks on soov kasumit teenida, ei ole see Frantsiskuse esimene eesmärk. «Ega meil palga pärast töötata. Rohkem ikka töörõõmu pärast,» kinnitab Tõnu Parmakson, kelle meelest on kõik Frantsiskuse mehed parajad fanaatikud.

Eelmisel aastal toksiti kimme Kolga-Jaani, Rannu, Tuhala ja Viru-Jaagupi kiriku juures.

Liina Raudvassar

Ülo Puustak, Muinsuskaitseameti restaureerimisosakonna juhataja:

Kõik ettevõtjad (ca 150), kellele on väljastatud tegevusluba mälestiste konserveerimiseks, restaureerimiseks ja remondiks, võivad teha töid arhitektuurimälestiste kõikidel alaliikidel (nt sillad, mõisa peahooned, linnused, kirikud, taluhooned, veskid vms).

Ainult et, on rida ettevõtjaid, kes töödega kirikutel saavad teistest paremini hakkama, sest neil on «ajud ja käed» üheskoos. Üks nendest on OÜ Frantsiskus, kelle juht Tõnu Parmakson töötas aastaid koos Villem Raamiga ning sai sealt parima, mida üldse Eesti sakraalarhitektuuri kohta võis teada saada.

Ülalnimetatud töölõikudel tegelevate ettevõtete täielik nimekiri on Muinsuskaitseameti koduleheküljel www.muinas.ee.

Üks kommentaar artiklile “Restaureerimine pole odav töö”

  1. Külaline ütleb:

    :)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)