Res Publica versus vanad ja kobedad

Vanade ja uute süsteemide võitlus on läbi ajaloo kandnud eneses vastuhaku seemneid. Piibellikus mõttes võiks seda nimetada isade ja poegade sõjaks.
Eesti poliitika on möödunud valimistega elanud läbi midagi sarnast ja paljud meie seast esitavad enesele küsimuse, kas toimunu toob head või halba. Möödunud poliitilist šokki tuleb seega analüüsida kahest aspektist – ühiskonna arenguperspektiivist ja psühholoogilisest heaolutundest.
Vältimatult on uue poliitilise jõu esilekerkimine nihestanud meie väljakujunenud turvatunnet poliitilise eliidi suhtes, kelle sammud on põhimõtteliselt etteaimatavad. Malemängus on võimalik kindlaid samme astuvat vastast alati blokeerida, tundmatut mängupartnerit aga mitte. Selliselt lähtepositsioonilt vaadates on Res Publica istumine riikliku malelaua taha paljudele vastuvõtmatu, kuna sunnib mängu paiskama uusi ressursse ja lammutama väljakujunenud positsioone.
Arengu perspektiivi silmas pidades on tema tulek poliitilisele areenile võrreldav, vabandatagu minu meelevaldsust, vanaiisraellastele messia esilekerkimisega, kes tõi ühtedele lohutust ja teistele ebakindlust.
Väljakujunenud ühiskondadele on komme stagneeruda. Kui arvame, et poliitiline jäätumine ei mõjuta meie kõiki eluvaldkondi, siis eksime. Poliitiliselt mõjutatud ametnike hoiakud kultuuristipendiumite jagamisel või teadusrahade suunamisel on vältimatus seoses ühiskonna intellektuaalse manööverdamiskiirusega. See aga on omakorda seoses ühiskonna arenguga tervikuna. Uute mõtlejate esilekerkimine on alati tervitatav.
Illustreerimaks uuenduslikkuse mõju ühiskonnale tervikuna, toon näiteks eelmise kümnendi ühe revolutsioonilisema näite biotehnoloogiast. Nobeli preemia saanud dr Karl Mullis julges siseneda klassikalisse DNA spiraali, kus peitub kõikide eluvormide tegevust korraldav peamine geneetiline materjal, n-ö legoklotsi põhimõttel. Ta võttis seni vaid eemalt imetletud kaherealise spiraalredeli tükkideks ja avastas geneetilise materjali n-ö «sirgeksvenitamise» tulemusena DNA sugulase RNA ehk nelja põhilise valgu ehituskivid.
Just RNA avastamine andis tõuke geenitehnoloogia kiireks arenguks käesoleval kümnendil. Paraku tunti DNA spiraali juba aastakümneid, kuid keegi ei julgenud ületada aukartust äratavat piiri selle hardalt imetlemiselt reaalse töötlemiseni.
Sama kehtib ka poliitikas, mis mõjutab kogu meie elukorraldust. Poliitikute muutmine pühapiltideks peatab ühiskonna arenguks vajaliku intellektuaalse kiirenduse. Olen veendunud, et Res Publica tulek poliitilisele areenile annab meile vajaliku raputuse virgumaks poliitilise unelaulu tõttu tekkinud rammestusest. Küll tuleb kord ka see aeg, kui uinumismärkide ilmnemisel vahetatakse tänased vihased mehed võimu juures välja kellegi teise poolt. Usun, et see on meie väikese ühiskonna arengule hea. Uskuge teiegi!
Jaan Tepp