Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Requiem aeternam dona eis, Domine – igavene rahu anna neile, Issand

10.06.2009 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Requiem aeternam dona eis, Domine: et lux perpetua luceat eis. Ps. Te decet hymnus, Deus, in Sion, et tibi reddetur votum in Jerusalem: exaudi orationem meam, ad te omnis caro veniet.
Igavene rahu anna neile, Issand: ja igavene valgus paistku neile. Ps. Jumal, Sulle sobib laulda kiitust Siionis ja Sulle tasutakse tõotus Jeruusalemmas: kuule minu palvet, kõik liha tuleb Sinu juurde. (Vrd 4Esr 2:34–35; Ps 65[64]:2–3.)
Eeloleval pühapäeval lehvivad üle Eesti leinalipud ning keskpäeval kõlavad kirikukellad nende mälestuseks, kes jätsid oma elu nõukogude võimu repressioonide käigus.
Samuti on alanud surnuaiapühade aeg. Oleme rahvas, kes peab lugu oma juurtest, nii kogunetakse kaugelt ja lähedalt kalmistutele, et mälestada ja meenutada oma esivanemaid. Seepärast on paslik mõne sõnaga kirjutada reekviemist – missast, mida peetakse surnute hüvanguks (missa pro defunctis).
Reekviemi tekst on saanud paljude tuntud muusikateoste aluseks. Meenuvad W. A. Mozarti, G. Fauré, M. Duruflé, A. L. Webberi, G. Verdi ja teiste kirjutatud reekviemid.
Missa algab preestri palvetega altariastmetel, et väärikalt astuda Jumala ette. Ettevalmistavatele palvetele järgneb avalaul, mis on andnud nime tervele missale: Requiem aeternam dona eis, Domine – igavene rahu anna neile, Issand. Avalaulu sõnad pärinevad apokrüüfsest 4. Esra raamatust, mis kuulub ladina piiblitõlke (Vulgata) lisasse. Palve igavese rahu eest läbib tervet missat, kordudes nii palvetes kui lauludes.
Päevapalve ning epistli järel lauldakse Graduale (laul kooriruumi astmetel) ning Tractus (mõtiskleva iseloomuga vahelaul). Neile järgneb reekviemi ilmselt kõige tuntum osa, Sequentia (sekvents): Dies irae, dies illa – «Viha päevad, hirmu päevad». Sekventsis palutakse andestust tehtud pattude pärast. Keskaja inimese jaoks oli Kristus Rex tremendae maiestatis – värinaid tekitava hiilguse Kuningas, kelle ees annavad kõik kord aru elatud elust. Sekventsi sõnade ja viisi autoriks on XIII sajandil elanud Thomas Celanost. Laulu sisu annab hästi edasi koraal «See aeg on tõesti ukse ees» (KLPR 172).
Armulaua ettevalmistamise ajal lauldakse andide toomise laul (Offertorium): Domine Iesu Christe, Rex gloriae, libera animas omnium fidelium defunctorum – Issand Jeesus Kristus, Aukuningas, vabasta kõikide usklike surnute hinged. Surnumissa offertorium on erandlikult säilitanud esialgse, antifonaarse kuju salmiga: Hostias et preces tibi laudis offerimus: tu suscipe pro animabus illis – ande ja palveid toome sulle kiitusohvriks: võta need vastu nende hingede eest.
Armulauapalve alguses kõlab inglikooride laul Sanctus (Püha). Enne armulaua jagamist lauldakse VI sajandi Süüriast pärinev Agnus Dei (Jumala Tall). Tavaliselt lõpevad Agnuse read: Miserere nobis – halasta meie peale. Reekviemmissas palvetatakse: Agnus Dei, qui tollis peccata mundi, dona eis requiem – Jumala Tall, kes maailma patud ära kannad, anna neile rahu.
Armulaua jagamise juures lauldakse Communio (laul armulaua jagamise ajal): Lux aeterna luceat eis, Domine – igavene valgus paistab neile, Issand.
Erinevalt teistest missadest puuduvad reekviemmissas Gloria (Au olgu Jumalale kõrges) ja Credo (usutunnistus).
Luterlikus kirikus ei tunta eraldi missat surnute eest. Siiski on igaühel võimalik lähedasi mälestada koguduse jumalateenistusel ning palvetada nende rahu eest. Ei ole kindlat reeglit, millal lähedasi mälestada – kindlasti on sobilik seda teha surnuaiapühal, igavikupühapäeval, sünni- ja surma-aastapäeval ning alati, mil süda seda tunneb.

Joel Siim

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)