Esileht » Arvamused » Arvamus »

Repliik

06.10.2006 | | Rubriik: Arvamus

Lugenud eelmisest lehenumbrist Paavo Matsini üldiselt sümpaatset lugu «Keelest ja keeletusest», ei jäänud ma lausa keeletuks, vaid sain pikalt ja südamest naeru pugistada. Nimelt lõigu põhjal, mis kirjeldas luuletaja Indrek Ryytlet «süstemaatilise ja varjamatu pühaduseteotajana». Asi selles, et nimetet sõnasepp on ristitud ja leeritatud kirikuliige, kes käib sagedamini kirikus ja armulaualgi kui enamus «korralikke» ja «normaalseid» n-ö karjalambukesi (kuigi oma eripärast johtuvalt jõuab ta sinna tavaliselt pärast «aamenit»).
Indrek suhtub minusse (vaimulikku) väga lugupidavalt ja on sagedaseks külaliseks. Mis ei tähenda, nagu oleks tema looming teab mis vagakirjandus, kaugel sellest. Ryytle luuletused on ropudki, ja paradoksaalselt põimub neis kummalise seguna maine ja taevane. Nagu muide Tammsaare puhul, kes ta Vargamäe Andrese kombel maadles Jumala-probleemiga ning Tõe & Õiguse küsimusega. Jumala eitamise-pilamise varjus sageli just otsitakse kaotsiläinud Isa ning oma identiteeti.
See juhtum on tänuväärne näide sellest, kui küsitav on liigitada inimesi, taieseid, kultuure ja ühiskondi religioosseteks ning sekulaarseteks. Rindejoon ei lähe vahelt, vaid  seest. (Ses võtmes osutub riigi ja kiriku lahutatuse idee pelgaks fiktsiooniks nagu mõtegi, et lahutada tuleks näiteks kops ja maks elavas organismis.)
Lõpetuseks toon ära sellesama luuletaja-Indreku nendingu pärast Matsini kirjatüki lugemist: «Huvitav, kuidas nad kujutavad ette Jumalat, kelle üle ei või naerdagi?» Vaat see võttis küll keeletuks. – Kuulda neid sõnu ühe noore ja rämekeelse mehe suust, – sõnu, mida (Matsinit osundades) «võis endale lubada keskaegne usuliselt kindel inimene».
Tiit Kuusemaa

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)