Repliik seoses fundamentalismiga

Lugesin huviga dr Urmas Nõmmiku kolumni fundamentalismist („Fundamentalism, evangeelium ja EELK valik“, 3. mai 2023). Kuigi kirjutise teravik oli suunatud veebiväljaande Meie Kirik suunas, puudutas see õigupoolest kogu ristirahvast. Väideti, et „kõige häirivam on kahtlemata innukus, millega kõneldakse kogu kristlaskonna nimel“. Mäletan oma õpinguajast, et kogu kristlaskonnaga arvestamine ja selle nimel kõnelemine oli ka luterlase jaoks kohustuslik. Credo in … sanctam Ecclesiam catholicam – usun püha, üleüldist kirikut –, seisab usutunnistuses. Ega siin midagi ilmvõimatut olegi, seda, mida alati, kõikjal ja kõigi poolt on usutud, leidub nii luterlikes usutunnistuskirjades kui ka traditsioonis. Samas pole luterlus kunagi väitnud, et ta ainsana valdab õndsakstegevat tõde, veel vähem saab seda teha mõni teaduskond või teoloog.  

Tõstes esile abieluvõrdsuse teema ja iseloomustades selle vastaseid kui fundamentaliste, haarab fundamentalismi „paturegister“ (arusaam tõe ohustatusest, võitluse vajadus kurjusega, kokkulepluse küsitavus kuradiga, patutundmise olulisus, toetumine kindlatele usutõdedele kui „lihtsustus“ jne) peaaegu kogu ajaloolise kristlaskonna. Kui see ongi fundamentalism, siis ainult sellises fundamentalismis ma tahaksingi elada. Rääkides piibellikkuse argumendist, püütakse näidata, et määrav siin on tõlgendus. Tõsi. Sellega asuti tegelema juba ristiusu algpäevil ning tulemused on leidnud väljenduse kiriku dogmaatikas ja moraaliõpetuses. Isegi Jumal ei räägi nii segaselt, et temast alles paari aastatuhane pärast – teadusliku eksegeetika või seksuoloogia abiga – õigesti aru saadakse.  

Nõustun täielikult autori mõttega, et „just abielu küsimuse valguses tuleb tunnistada, et EELK kui kiriku, selle esindajate ja kuvandi loojate jaoks on kätte jõudnud valiku hetk“. Kas tahame kuuluda kristluse peavoolu või saada sektiks? Heites „fundamentalistidele“ ette, et nad seovad abieluküsimuse kristlaseks olemisega ja hirmutavad „teisitiuskujat patuga“, tasub meenutada, et sarnaselt näeb asja kristlaskonna enamus. Tasub lahti lüüa kasvõi Katoliku Kiriku Katekismuse kompendiumi p. 492, kus homoseksuaalsed teod liigitatakse raskeks patuks. Ligilähedast vaadet esindab ka ortodoksi maailm. Eestis jagab seda vaadet Eesti Kirikute Nõukogu: „Kõik EKN liikmeskirikud, tuginedes Piibli autoriteedile, peavad ühtviisi taunitavaks nii samasooliste abielu kui ka vastava partnerlussuhte seadustamist või tunnustamist kiriku poolt aktsepteeritud kooseluvormina.“ („Eesti Kirikute nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses“ 16.10.2008)

Kui tahame kuulutada päästet oma rahvale, siis mitte läbi „rõõmusõnumi“, et see või teine tegu pole enam patt, vaid vastupidi: kutsudes patutundmisele, meeleparandusele ja Kristuses ilmunud armu vastuvõtmisele. 

 

 

 

 

Andres Põder

emeriitpeapiiskop