Esileht » Arvamused » Arvamus »

REPLIIK

12.01.2007 | | Rubriik: Arvamus

Turist käib ka kirikus

Kuidas teha turistile selgeks, et kirik pole mitte (ainult) kultuuriväärtuste imetlemise paik, vaid ennekõike koda usklikele sakraalseteks toiminguteks?

Nii nagu Eesti on kaardistatav kihelkonnakirikute järgi, on kirikute võrgustik üle kristliku Euroopa, laiemalt üle maailma. Kirik on tihti esimesi objekte, mida rännumees võõral maal külastab. Paraku mitte (alati) eesmärgiga saada osa usulisest talitusest, vaid et imetella kunsti- ja arhitektuurisaavutusi.

Eelkõige kodurahu

Sellest poleks hullu, kuna kogudused on reeglina külalislahked ning ei sea kirikusse sisenejale tingimuseks kuulumist kohalikku konfessiooni. Kurb on siis, kui turistil puudub respekt hoone peremehe vastu ning laiemalt soov käituda kohaselt siinsete tavadega. Seda võiks isegi põhjendada elementaarse käitumiskultuuri puudumisega, sest kogudus ei eelda turistilt ju midagi spetsiifilist, soovib vaid, et tulija arvestaks olijatega ning ei segaks kodurahu.

Klient/turist on kuningas – vasardab peas looduse kroonil, kes enesekindlalt iidses katedraalis ringi liigub, välguga pilte sähvib ning kaaslastega täiel häälel mõtteid vahetab, võib-olla isegi kommunikatsiooni mobiiltelefonil jätkates.

Olen kohanud nördimust, kui mõni kirik jumalateenistuse või mõne teise kirikliku talituse ajaks pühakoja külalistele sulgeb; hämmingut on väljendanud pilgud, kui kirikuukselt leitakse eitav silt mobiiltelefonile, hamburgerile, valjusti kõnelemisele, fotografeerimisele. Ja kui mõni pühakoda on kehtestanud sissesaamiseks sümboolse tasu, tõlgendatakse seda üheselt: tegemist on muuseumiga.

Näpunäiteid turistile

Muidugi on see mündi üks külg, sest alati on neid kirikukülastajaid, ka kirikukaugete ringkonnast, kelle käitumist võiks isegi mõnele koguduseliikmele eeskujuks sättida.

Igatahes olin meeldivalt üllatunud, leides äsja ühe Eesti tuntud reisifirma ajakirjast sisuka artikli (http://www. estravel.ee/index.php?lang=e st&main_id=100,63,1349,1359), mille ülesandeks on manitseda turiste käituma kirikus kooskõlas kohalike käitumisnormidega.

«Kui seni tundis turist ennast kuurordis jupijumalana, kellel oli tarvis vibutada vaid VISAt, et tõestada oma võimu, siis nüüd silmab ta Sixtuse kabeli laemaalinguid ja kohtub Kõigeväelisega, kes sõrme vibutades loob taevad ja maa. Sakraalruumi sisenedes hakkab turisti südamesopis ähmaselt võimust võtma arusaam, et kunagi võidi Ülimaks Olendiks pidada veel kedagi peale tema,» nendib kirjutise autor Markus Järvi ning toob asjalikke juhiseid, et turist saaks kätte oma kunstielamuse segamata sellega koguduse privaatsust.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)