Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Rene Alberi: uhke ja hää on olla avinurmik

17.10.2012 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Vanadel majadel ja vanadel inimestel on meile palju jutustada. Hea on, kui need jutud saavad üles tähendatud ja vanad hooned täita oma otstarvet meie elus. Seda kõike leiab Avinurmest, kus 2003. aastast elavad Kaidi ja Rene Alberi oma lastega.

Avinurme kirikul ja pastoraadil oleks paljugi pajatada. Siinsete vanade perekondade nagu Kallavuse, Ambose, Habakuke, Oja, Toominga või Rohtmetsa järeltulijad teavad rääkida oma pere liinis säilinud  pärimust, kuidas siinsesse paika pühakoda hakati kavandama, kuidas algsest palvemaja ideest loobuti ja lõpuks kirik ehitati.
Kõik mälestused läbi töötada ja raamatuks kirjutada on koguduse õpetaja Rene Alberi enda ülesandeks võtnud, et säilinud pärimus ei kaoks. «Meie kiriku lugu on läbi uurimata ja kirjutamata, kuigivõrd on seda teinud 1920. aastatel Johannes Hiiemets, kuid sealt edasi tänaseni on ju paljugi juhtunud. See lugu ei tohi kaduma minna,» räägib ta.

Oma asi ajada
Kiriku 100. aastapäeval 2009. aastal kirjutas õpetaja: «Vaimses-kultuurilises mõttes on kirik paljugi mõjutanud siinkandi rahva palet … Kui miski üldse saab siin olla kogukonna oma, siis see on eelkõige kirik ja kõik selle juurde kuuluv.»
Kõige vanem hoone Avinurme alevikus on pastoraat – selle ehitamist alustati 1902. aastal ja õnnistati 18. veebruaril 1905 –, mis oli natsionaliseerimise järgselt pikka aega kasutuses lasteaiana ja teenib eelmisest aastast inimesi elulaadikeskusena. Hoone teisel korrusel on koduloomuuseum ja õpetaja tuba, kus hea kirjatööga tegelda.
Seinal rippuvaid vanu pilte näidates meenutab Alberi, et 1936. aastal kuulus kirikusse 3030 hinge, praegu on maksumaksjaid 216. Tavalistel pühapäevadel on teenistusel kümmekond inimest, leeripäeval koos sugulastega mõnikümmend. «Vaimse elu mõttes teeb möödanik kadedaks, aga mis sa kadestad. Sina tee oma asja, olgu kirikus üks või kümme inimest. Loodan, et tuleb muutus, aga küllap peab ka selline aeg nagu praegu olema,» arutleb õpetaja.
Kui koguduse esimese õpetaja Martin Nurme ajal kirikut ehitati, ei osatud  ette näha, et pühakoda vajuva pinnase ja kitsa vundamendi pärast vajuma hakkab. Sellegipoolest on siin head vaimulikku tööd tehtud, aga ka mõningast kahju. Jutte on igasuguseid, teab Rene oma eelkäijatest, kes siinses koguduses üsna kiiresti vahetunud.
«Olen selle koha pealt, kas inimesest räägitakse head või halba, skeptiline. Mina mõtlen, et viimselt teab Jumal, kes on kes,» ütleb õpetaja, kui mainin, et olen tema kohta palju kiidusõnu kuulnud. Igal juhul on viimasel kümnel aastal kiriku heaks palju tehtud, vaikselt, ennast esile tõstmata.
1967. aastal pandi kirikumüüride kaitseks pühakotta metalltõmmad, kuid suuremate töödeni jõuti alles 2003. aastal, kui algas vundamendi kindlustamine. Sestpeale on tehtud üks töö teise järel ja praegu võiks öelda, et üle on saada veel koera sabast, aga see on juba peaaegu luksus.
Muinsuskaitse rahastamisel kestis vundamendi ja müüride kindlustamine möödunud aastani välja, vahepeal on peamiselt PRIA abiga korrastatud kellatorn, uuendatud kellasüsteem, vahetatud katused ja altariruumi põrand, osaliselt korrastatud elektrisüsteem, Saksamaalt on saadud uued kellad ja orel, käsil on akende ja välisukse restaureerimine.

Väike karjane
Juba kirikusse astudes tajud, et siinne majapidamine väärib ilmetlust. Altarit ehib kaunis roheline gobelään, autoriks Avinurme juurtega Pilvi Blankin-Salmin. Pisut sünges pühakojas, kus suuremõõtmeline altarisein aknast tuleva valguse varjab, jagab hea karjase teemaline altarikate toetust nii suurtele kui väikestele kirikulistele.
«Mina kujutan ennast väikese karjase rolli Kristuse kõrval,» ütleb õpetaja vaibale osundades. Aga abilisi on tal endalgi. Näiteks Mai Tooming ja Küllike Pärn, kes on aidanud projektide kirjutamisega. «Olen vaid ülejäänud asjad ajanud – omaosaluse leidnud, ehitajatega suhelnud, vallas vastavaid asju ajanud ja muud sellist teinud,» lisab Rene.
Nüüd jääb veel kirikusaal üle krohvida ja lubjata, selle nimel töötatakse, aga tulemust ei oska ennustada. «Usun, et kui kirik on korras, kandideeriks ta oma kauniduse poolest nende hulka, kus hea laulatust pidada,» arvab Rene Alberi. Uuenenud on ka kiriku ja pastoraadi ümbrus, ja need tööd jätkuvad. Via Hansaetica projekti rahaga korrastatakse haljastus, rajatakse kõnniteed ja ehitatakse lastele mänguväljak.
 
Inimeste südametesse
Rene, kes endise suusasportlasena on viis aastat Avinurmes suusatreenerina tegev olnud  ja gümnaasiumiastmele usundiõpetuse tunde annab ning sellest õppeaastast koolis ka kergejõustikutreener on, ütleb küll, et noortega tegelemine on mõjutanud eelmistel aastatel leerilaste arvu, ehk küll sellel aastal ühtki gümnasisti leeri ei tulnud. Leerilaste arv jääb halvimal juhul alla kümne. Kui surnud koguduseliikmete asemele uusi ei tule, paneb see mõtlema, kes kogudusele kuuluvad hooned täidab.
Samas ütleb vaimulik tagasihoidlikuks jäädes, et «üle pole vaja muretseda ega ennast üle tähtsustada, nagu sõltuks kõik ainult minust». «Mina teed inimeste südametesse ei näe, ma ei saa kogu vastutust enda peale võtta. Et inetut eeskuju ei näita, seda pean suutma,» selgitab ta.
1980ndatel ehitatud kogudusemajas asuvas kasutatud riiete poes kinnitavad müüja ja kiriku kellalööjana tegutsev Leena Oja ning toimekas 14 lapse ema Merit Pärn, et «Rene on harukordne õpetaja ja et ühtegi samasugust inimest ei ole».
Usun seda südamest öeldud olevat, kui Rene ja Kaidi koju Avijõe kaldal jõuan. Neljalapselise pere ema, lasteaias muusikaõpetaja ja koguduses organistina töötav Kaidi on aasta ja kuu vanuse pesamunaga kodus ja ootab, laud kaetud. Rene näitab tahutud palkidest omaehitatud tuba ja ütleb, et tahab nüüd kodule ja perele rohkem aega pühendada.
Rita Puidet

Avinurme kirikuga seotud tähtsamaid sündmusi
18.02.1905 pastoraadi pühitsemine.
15.07.1909 kiriku pühitsemine.
20.09.1944 mõrvati kirikus raskesti haavatud eestlased.
1967 kiriku remont.
2002 tagastati võõrandatud maad ja hooned.
2003 algas kiriku ja 2005 kabeli remont.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)