Religiooniõpetus ei tee «ajupesu»

11.01.2006 | | Rubriik: Määratlemata

 

Liidu vastvalitud eestseisus: (vasakult) Pille Valk, Toomas Jürgenstein, Kerstin Kask, Tähti Karro, Olga Schihalejev, Kristiina Mägi, Lii Lilleoja.

Kolmekuningapäeval Tartu ülikoolis aastakonverentsi «Religioniõpetus – uusi võimalusi pakkumas» pidanud Eesti Usuõpetajate Liit (EUL) kuulas ettekandeid, vaatas filmi, valis eestseisuse ning tutvus usuteaduskonna pedagoogikaõppes olevate üliõpilaste kogemusõppe-alase üllatusega.

Konverentsipäev – pikk ja sisutihe – algas avapalvusega Tartu Jaani kirikus, mille viis läbi Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja dr Urmas Petti.

Liidu liikmeid ning konverentsist osavõtjaid oli tervitama tulnud Tartu ülikooli usuteaduskonna dekaan Riho Altrnurme: «Tervitan teid, raske ameti kandjaid, kes mõne arvates tegelevad «ajupesuga»!» Dekaani hinnangul on kodanikualgatus meie riigis veel liiga nõrk, vastasel korral oleks üldhariduskoolide religiooniõpetuse küsimus lapsevanemate survel ehk juba lahendatud.

Teoloogiadoktor Pille Valgu ettekanne teemal, kuidas inimene õpib, pakkus põhjaliku vastuse sellele esmapilgul nii lihtsale küsimusele. Lektor vaatles religiooniõpetuse metoodikat kaasaegsete õppimisteooriate valguses. Kuulajad said teada, et hetkel on kõige popimaks metoodikaks konstruktivism, mis on kasvanud välja kognitiivsest teooriast ja tähelepanekust, et maailm meie ümber areneb väga kiiresti ja muutused on üldiselt prognoosimatud.

Sellest johtuvalt ei ole otstarbekas kasutada lihtsat päheõppimist kui tüüpilisemat õppimise strateegiat – kõike ei jaksa ju niikuinii omandada. Eristada saab tahtlikku ja tahtmatut õppimist, osa teadmisi omandatakse nn varjatud õppekava alusel. Ikka ja taas on õpetajatel tulus meenutada, et õpilased õpivad silmadega; enne uue informatsiooni pakkumist tuleks uurida, millised on õpilase eelnevad teadmised (väga oluline aspekt religiooniõpetuse tunnis); õppimise protsessis mängivad olulist osa emotsioonid (oluline on õpetaja isiksus ja atmosfäär, mille ta loob).

Religioon – emotsionaalne teema

Firma Saar Poll esindaja Anu Rental tutvustas Eesti Kirikute Nõukogu tellimisel valminud religiooniõpetusealast uuringut (loe Tiiu Pikkuri selleteemalist artiklit samalt leheküljelt – toim.), mille ajendiks oli küsimus ühiskonnast, kas religiooniõpetus ei tegele koolis «ajupesuga».

Kõneleja kinnitas, et uuring lükkas ümber sellekohase kahtluse: interkonfessionaalne, uut õppekava aluseks võttev õppeaine ei püri õpilast «pöörama», vaid pakub teadmiste edastamise ja dialoogi abil noortele tuge globaliseeruvas ning sekulariseeruvas maailmas hakkama saamiseks.

Anu Rental rõhutas, et religioon ja religiooniõpetus on teemad, millest räägitakse emotsionaalselt: «Hääl tõuseb ja käed hakkavad värisema. Ka kasvatusteadlastel.» Küllap võib siit järeldada, et teemat ei saa taandada paaria staatusesse, et tegemist pole museoloogilise väärtusega, vaid elusoleva ainesega.    

Pärastlõunased rühmatööd – Toomas Jürgenstein «Filosoofia ja religiooniõpetus – sõbrad, võõrad või vaenlased», Jaak Aus «Inimeseõpetus ja religiooniõpetus», Aleksandra Sooniste «Projektiõpetusest religiooniõpetuses» – aitasid leida teid, kuidas integreerida religiooniõpetust teistesse distsipliinidesse ja vastupidi.

Kogemusõpe garanteerib tulemuse

On hästi teada, et meeled tajuvad nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise ja maitsmise läbi. Õieti, väikesele lapsele on see elementaarne, mille tõttu temas on esindatud vapustav õpivalmidus ning teadmisjanu ning õpiprotsessi tulemus pole laita, aga täiskasvanu on selle osaliselt unustanud.

Päevakorrapunkti «Bankett üllatusega» all esitlesid Pille Valgu üliõpilased kolme tuba, millest üks oli sisustatud hinduismi, teine islamit ja kolmas judaismi silmas pidades. Elemente, mis kogemusõppe põhimõtteid tutvustasid, oli alates erinevate religioonide lektüürist ja roogadest kuni interjööri kujundamiseni välja.

Judaismi kambris sai oma palve Nutumüüri pista, islami ruumi siseneja pidi kingad jalast võtma ja hinduismi maailma kiikajat võtsid vastu iseloomulikud aroomid. Pedagoogid leidsid sealt kindlasti näpunäiteid, mida religiooniõpetuse tundides rakendada tunni ilmekamaks muutmise nimel.   

Liina Raudvassar

23 Kommentaari artiklile “Religiooniõpetus ei tee «ajupesu»”

  1. Külaline ütleb:

    Soovin jöudu uuele eestseisusele ja usun, et küll need asjad ikka ükskord korda saavad religiooniöpetusega. Vastastuseisjaid leidub alati, ag pooldajaid on ikk rohkem, sest tegeletakse ju hea ja öige asjaga

  2. Külaline ütleb:

    Kui muudaks selle liitsõna esimest poolt, ehk siis on hirmu vähem.Olen kuulnud “maailmakäsitlusõpetusest”.Pole parata, kui seni välja pakutud religiooni- või usundiõpetus mõjub ühiskonnas tervikuna vaadates agresiivselt,pealesurutult.Ju siis ei ole need haavad rahva mälus veel paranenud.See on tundlik teema ja kui on võimalik tänu rikkale emekeelele mõjutada avalikku suhtumist, kas see poleks siis kaalumist väärt?

  3. Külaline ütleb:

    “maailmavaateõpetus” on parem.

  4. Külaline ütleb:

    Üks mõistujutt räägib, kuidas kusagil Kaug-Idas töötas misjonijaamas tulihingeline misjonär. Ta oli vägsa range nii iseenda kui ka kaastööliste vastu, iga mõtte ja liigutusega taotledes tõelist pühadust ja kuulutatava usu puhtust. Ta oli seadnud endale eesmärgi võita sellele ainsale ja puhtale usule ka läheduses saarel elava taolase. Selle mõtlusmehe kuulsus kohaliku rahva seas oli suur ja seda suurem oli ees ootav misjonivõit, milles kuulutaja kindel oli. Ta laenutas paadi, et saarele sõuda. Sõudes mõtiskles misjonär, et tõelise pühaduse tunnuseks on võime vee peal käia. Peagi jõudis ta saarele ja kohtus teda rõõmuga vastu võtva taolasega. Taolane kuulas rõõmsa kaasaelamisega misjonäri tunnistust oma tõest ja viimane oli oma edus kindel. Jättes maha pühakirja raamatu, alustas misjonär tagasiteed. Paadiga kesk jõge olles kõnetas teda taolane, kes oli vett mööda kõndides talle järele rutanud ja tagastas pühakirja raamatu, ta ei oskavat lugeda…
    Õppurid on tänulikud nii kristlaste, taolaste jne. tõde tundma õppides. Ainuõige otsimise ja leidmise jätame nende hooleks.

  5. Külaline ütleb:

    Usundiõpetusel ja kirikul on teenäitaja ja kasvataja ülesanne, andes teadmisi ja vaimset varju neile, kes veel teekonna alguses TÕE poole. Tahke vaimutoit on neile raske, vaja piima. End usus leidnud inimene, kes avastab, et SÕNA elab tema südames, ei vaja enam eestkostet vahendava kiriku ja religioossete rituaalide abil ja kirikul peab olema tarkust ja usaldust oma hoolealune vabaks anda, jättes tema jaoks kirikuuksed ja kaaskristlaste südamed alati avatuks. End usus leidnu ei kuuluta, ta jagab. Janused tunnevad ta ära.

  6. Külaline ütleb:

    See ei ole enese leidmine usus, vaid lihtlabane kõrkus, kui inimene leiab, et ta on oma kaaskristlaste osadusest “üle kasvanud” ega vaja enam oma usuelus sakramente. Loomulikult jäävad kiriku uksed ja kaaskristlaste südamed talle avatuks, kahju ainult et inimene oma üleoleku pimestuses seda hinnata ei oska.

  7. Külaline ütleb:

    Kaaskristlaste osadus on lihtlabanekirikumaksu kogumise ettekääne. Ülbe kõrkus on just valikuline osadus oma lambatara “vagade” voonadega, välistades osaduse kõigi kaasinimestega. Osadus on kaasnimese kõrval, mitte koguduse perfokaardil.

  8. Külaline ütleb:

    Usuõpetuse tunni eel kinnitab õpilane näitliku õppevahendina tahvli kohale puust risti koos ristilöödu kujuga. “Hea vähemalt, et Kristus risti löödi, mitte ei uputatud” – ütles õpilane. “kuidas nii!” – oli õpetaja arusaamatuses. “Aga kui raske on akvaariumi seinale kinnitada” – tõdes õpilane.

  9. Külaline ütleb:

    Teades mind tundvat Uku Masingut, küsis üks väga aktiivne koguduseliige – kas tuntud usuteadlane pühapäeviti kirikus käib, armulauast osa võtab ja liikmeannetst tasub. See oli tema kaal, mõõt ja hinnang. Nähtavasti on teelise manitseja samasugune.

  10. Külaline ütleb:

    Kahju, et Meenutuse nime all kirjutaja kummardab Uku Masingut, mitte Kristust.

  11. Külaline ütleb:

    Ühinen eelkirjutajaga. Kristlik usk, mida ei praktiseerita, pole kristlik usk.

  12. Külaline ütleb:

    “Aamen,aamen, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.” Ilmselt on paljudele see sõna liiga ränk kuulda ja kuulda võtta nagu Jeesuse esimestele jüngritelegi, ja paljud lähevad ära ega käi enam Tema järel.

  13. Külaline ütleb:

    Suured praktiseerijad – lugege Mt. 6,5-6.

  14. Külaline ütleb:

    Teie, praktiseerijad, soovite kõike mõõta. Koguduse osaduses olijad loete üle ja kannate aruandlusesse. Samuti armulaualised vihikusse ja sakrament raha eest. Oma kambris palvetajat ei saa mitte kaaluda ja mõõta, aruandlusega hõlmata. Tundub olevat kantseleilik-bürokraatlik osadus.

  15. Külaline ütleb:

    Aga mina kummardan Jim Morrisoni.

  16. Külaline ütleb:

    Minule on Jeesus Tee, Tõde ja Elu. Aga ma ei kelgi sellega, nühkides nähtavalt kirikupinki ja võttes Looja Poega vastu gastronoomiliselt hapu veinilaga ja biskviidi näol. Ta on mu südames!

  17. Külaline ütleb:

    Kas sa oled valmis vastutama oma sõnade eest? Kus ja millal jagatakse siin Eestimaal armulauasakramenti raha eest???

  18. Külaline ütleb:

    Sakramendi üks mõte on siduda inimene mateeria külge, et ta ei unustaks oma “põrm-olemist” ega muudaks oma usuelu puhtsubjektiivseks tundlemiseks. Kahjuks sinu mõtteavaldusest nähtub, et oled juba metsa läinud või metsa minemas. Tõeline usklik ei trambi kunagi selle peal, mis on tema kaasinimesele püha. Kuna sina nimetad Püha Armulauda “hapuks veinilagaks ja biskviidiks”, paljastad sa sellega oma piiritut kõrkust. Vaata ette: Püha Augustinus ütles, et kolm kõige tähtsamat asja kristlikus elus on: alandlikkus, alandlikkus ja veelkord alandlikkus. Jeesust pole sinu südames küll enne, kui sa sealt oma üleolevad mõtted eemaldad…

  19. Külaline ütleb:

    Mida sa arvad selle Pühakirja tsitaadiga tõestavat? Sellele võib vastu käia teise kirjakoha: Mt 18:19-20, kus räägitakse ühispalve hädavajalikkusest. Sinu poolt viidatud kirjakoht oli suunatud variserlikkuse vastu, sellel pole midagi tegemist koguduse osadusega.

  20. Külaline ütleb:

    Külalisena ühes Eestimaa linnas külastasin kohalikku kirikut (luterlikku) ja soovisi9n osaleda armulaual. Avaldasin soovi enne jumalateenistust ja mind suunati käärkambrisse, kus minu nimi kirja pandi ja küsiti talituse eest annetust, mis samuti nime taha kirja pandi. Peale teenistust meenus vaimulikule, et polnud kirja pandud minu kodukogudust, kuhu armulaua kohta teatis saata. Vastasin, et aastaid ei kuulu enam kuhugi. Selle peale saadi väga pahaseks ja öeldi, et minu teguviis oli väär ja mull ei oleks olnud armulauale õigust. Lahkudes vaadati mulle hukkamõistvalt järele. Vihikusse nimi kanti, annetus vastu võeti (nõudlikult meelde tuletades) ja siis veel pahameel… Ja veel, alandlik tuleb olla Jumala ees, mitte inimeste ees, kes seda alati mitte ei ole. Jumal on püha, mitte rituaalid ja inventar. Tema otsib meie südameist armastust, mitte vagatsevat askeldamist. Manitsejad, vaadake oma kantseleidest, käärkambritest ja kantslitest kaugemale ja mõelge sellele, et Eestis on 80 000 vaesuses last, aga kirik tunneb poolehoidu eelkõige “esimese eesti” vastu, omades aktiivi eelkõige prominentide hulgast. Ei kuule kiriku jõulist häält vaeste ja ilmajäetute eest, ettevõtjate südametele koputamist, et nemad elamisväärset palka maksaksid. Kui te nii alandliku ja pühad olete, miks siis teie liikmeskond kahaneb ja kogudusekojad lagunevad? Teilt küsitakse leiba ja teie annate kivi, leiva jätate endale. Jeesus tuli asutama kirikut meie südameisse…

  21. Külaline ütleb:

    Armsad inimesed, miks te samastate kiriku selle institutsiooniga, mida küll ka “kirikuks” (EELK) kutsutakse, mis aga moodustab tõelisest kirikust (mis on kõigele ajaloos juhtunule vaatamata üks, püha, katoolne ja apostoolne) ainult kaduvväikese osa. Kirikut võib institutsiooni asemel määratleda veel mitmel viisil, on erinevad kirikukontseptsioonid nagu kirik kui müstiline osaduskond, kirik kui sakrament, kirik kui teenija, kirik kui kuulutaja jne. Ärge mõelge nii kitsalt, varsti väidate, et vaid see kivimürakas, kus jumalateenistused toimuvad, ongi viimselt ja ainsamalt “kirik”.

  22. Külaline ütleb:

    Väga kurb kuulda sellisest kogemusest.

  23. Külaline ütleb:

    Mul on endal kogemusi selliste “kogemusejagajatega”. Nende jagatavad kogemused on enamaltjaolt utreeritud ja emotsioonidest kantud. Sageli ka vihkamisest. Näit “mulle vaadati hukkamõistvalt järele”. Selline väljend viitab otseselt, et tegemist on ainult tema hinnanguga situatsioonile, mitte tegelikult toimunuga.

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)