Esileht » Uudis » Uudised »

Religiooni roll Nõukogude okupatsiooni ajal

07.01.2009 | | Rubriik: Uudised

Andrei Sõtšov (paremal) 17. detsembril Tartu ülikooli nõukogu saalis koos oma väitekirja juhendaja prof dr Riho Altnurme ja oponendi, Helsingi ülikooli dr Arto Luukkaneniga. Foto: erakogu

Eesti kaitseväe kaplan ja EAÕK diakon Andrei Sõtšov (30) kaitses Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritöö «Eesti õigeusu piiskopkond nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954–1964».
Väitekirja näol oli tegemist jätkuga Sõtšovi 2004. aastal raamatuna ilmunud magistritööle, kus ta vaatles Eesti õigeusu piiskopkonna ajalugu Stalini ajal (1945–1953). Doktoritöö valimiks oli sellele järgnev Hruštšovi aeg ehk poststalinistlik aastakümme.
Uurimuses vaatleb ta süstematiseeritult ja taustaga suhestatuna nõukogude religioonipoliitika rakendamist Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu piiskopkonnas aastail 1954–1964, andes ülevaate sel perioodil Eesti piiskopkonna halduskorralduses ja vaimulikkonnas toimunud muutustest. Ühtlasi selgitab Sõtšov, millised neist muutustest olid tingitud nõukogude religioonipoliitikast ja millised mitte.
Oma dissertatsioonis väitleb ta ajalookäsitluses laialt levinud arvamusega, nagu oleks Eesti NSVs pärast Stalini surma valla pääsenud liberaliseerimisprotsessid ja sulaaeg. «Kiriku-riigi suhetes seda peaaegu polnud, liberaalne religioonipoliitika nii üleliidulisel kui kohalikul tasandil osutus väga lühiajaliseks nähtuseks ja kogu poststalinistlikku kümnendit kohalikus usuelus võib iseloomustada sisuliselt kui «jäidet»,» sõnab Sõtšov.
Varem pole Eesti õigeusukiriku ajalugu sulaaja tingimustes üksikasjalikumalt käsitletud ega nõukogude religioonipoliitika mõju sellele analüüsitud.
Andrei Sõtšov on õppinud aastail 1994–1999 Tartu Teoloogia Akadeemias ning alates 1996. aastast Tartu ülikooli usuteaduskonnas.

Merje Talvik

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)