Esileht » Arvamused » Arvamus »

Religiooni kokku ja lahku arenev suhe poliitikaga

12.02.2014 | | Rubriik: Arvamus

Ühed ütlevad, et religioonil pole poliitikaga midagi pistmist. Teised usuvad, et religioon ja poliitika on alati koos. Kolmandad tajuvad religiooni üha kasvavat lahkumist poliitikast. Neljandad aga keelduvad suhtlemast inimestega, kes ei jaga nende «religiooni üleilmse poliitikasse tagasituleku» veendumust.
Kuna igaühel neist on õigus vaid osaliselt – näiteid leidub nii religioonist, mis on poliitikaga koos, poliitikast lahust, poliitikast lahkuv kui poliitikasse naasev –, eksivad nad kõik niipea, kui arvavad osaliselt põhjendatava olevat põhjendatud üldistuse.
Religioon ja poliitika kulgevad lahknevaid teid pidi eelkõige oma igapäevastes valdkondlikes tegevustes. Usulisi teadmisi, otsinguid ja kogemusi võib omandada nii üksinda kui koos, suheldes näost näkku või virtuaalselt, osaledes ametlikult registreeritud ja tegutsevates usuühendustes kas suurel või vähemal määral, tihti, harva või üldse mitte.
See, kas, kuidas ja millisel viisil inimesed oma usuelu elavad, on poliitikast aina selgemalt lahus kõigis riikides, kus inimeste vabadus uskuda ja mitte uskuda, usuühendusse kuuluda ja mitte kuuluda on kaitstud. Päevapoliitika ei tegele kuigivõrd sedasorti usueluga. Sedasorti usuelu ei tegele suurt ka poliitikaga.
Niivõrd, kuivõrd religioon tähendab tegevusi, valdkondi ja küsimusi, milles riik ja seadusandlus on jätnud otsuste tegemise inimeste vabaks valikuks, on religioon ja riik järjest enam lahus.
Et aga laialdaste valikuvabaduste kõrval on riigid nii Lääne- kui Ida-Euroopas järjest enam korraldamas inimelu väärtustamist selle kõige olulisemates pöördepunktides – sünd, abielu, surm –, pole ka religioonil jäänud palju muud üle, kui olla kohal «seal ja siis, kus ja millal» poliitikat tehakse.
Ühelt poolt pole selles midagi uut. Eks abielu (lahutus, abielueelsed ja -välised seksuaalsuhted), elu alguse (nt abort ja rasestumisvastased vahendid) ja lõpu (eutanaasia) üle murdsid riigid usuühendustega piike ka külma sõja ajal.
Ent kui varem võis juhtuda nii, et traditsioonilised usuühendused kohanesid ühiskonnas muutunud väärtushoiakutega ja muutunud seadustega, siis viimastel kümnenditel on väärtusküsimused muutunud ühiskondade siseasjast selgelt ka ühiskondadeüleseks ja -vaheliseks asjaks.
Ühiskond, mis on jõudnud uue konsensuseni näiteks samasooliste partnerlus- või abielusuhte legaalses tunnustamises, ootab selle konsensuse tunnustamist kohalikelt usuühendustelt ning – tavaliselt rahvusüleste organisatsioonide nagu ÜRO, Euroopa Liit, Euroopa Inimõiguste Kohus kaudu – ka teistelt ühiskondadelt.
Ühiskondades, mille konsensuslik hoiak on konservatiivsem, oodatakse jagatud normi toetamist ka usuühendustelt. Et ühel või teisel moel on riigid kujundamas oma seisukohti, ühiskondlikke väärtushoiakuid, kultuurilisi norme ja kodanike valikuid inimelu kõige olulisemates tahkudes niikuinii, on selles valdkonnas poliitika vahe religiooniga (või vastupidi, religiooni kaugus poliitikast) selgelt vähenenud, ilma et tal ka oleks olnud palju valikuid …

Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
politoloog

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)