Esileht » Arvamused » Arvamus »

Religioon väikeriigi suures poliitikas

26.01.2005 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Seoses 9. mail Moskvas aset leidva Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 60. aastapäeva pidustustega, meie presidendi võimaliku osavõtuga sellest üritusest, Venemaa poolt välja pakutud deklaratsiooni ja ühtlasi Eesti-Vene piirileppele allakirjutamisega on meie ajakirjanduses vallandunud tõsine debatt.
Mina tahan seejuures juhtida tähelepanu kahele asjaolule – ühelt poolt väikeriigi välispoliitilisele raskusele suures maailmapoliitikas (ehk olukorras, kus me oleme ühtäkki jälle Venemaa aktiivse välispoliitika huviorbiidis) ning teiselt poolt sellele, kuidas viimases ka veel tänapäeval religiooni vahendina kasutatakse.
Esiteks paistab silma, et see sündmus teeb just väikestele Balti riikidele suurt peavalu. Näiteks Saksamaal, kellele võiks see üritus samuti olla ebameeldiv, ei ole fakt, et liidumaa kantsler Gerhard Schröder teatas juba eelmisel suvel oma osalemisest 9. mai sündmustest, tekitanud pea mingit avalikku arutelu. See on vaid üks väike lüli juba üle poole sajandi kestnud poliitilisest korrektsusest, mille käigus Saksamaa järjepidevalt oma faðistlikku ajalugu hukka mõistab. Meil aga ei mäletagi, millal viimati ajakirjanduse veergudel nii sügavalt ja tõsiselt oleks mingil teemal arutletud. Ei ole võimatu, et alles selle arutelu käigus jõutakse viimaks tõsise mõttevahetuseni teemal, mida ikkagi annab Eestile kuuluvus NATOsse ja euroliitu.
Nii näiteks kirjutas mitu väljapaistvat analüütikut (Ahto Lobjakas, Enn Soosaar, Toomas Hendrik Ilves, Paul Goble, Mihhail Lotman) eelmisel nädalal Eesti Päevalehes, et tegemist on väga keeruka küsimusega, mille juures tuleb kaaluda kõiki tahke ning valida halbadest variantidest parim (head varianti polegi). Üldmulje seega jääb, et hoolimata kuulumisest euroliitu, on vähemalt selles küsimuses Eesti-Vene suhted meie endi teha (Ahto Lobjakas kirjutab, et euroliit on jätnud meile selles küsimuses vabad käed) ning halva otsuse puhul võime jääda isegi välispoliitilisse isolatsiooni (vähemalt Paul Goble’i arvates, kes juhtis tähelepanu veel hiljutistele Ameerika Ühendriikide poolsetele märkustele antisemitismi aadressil). Kui ühed leiavad, et parim oleks kasutada Läti presidendi kombel kogu sündmust, et levitada oma (stalinismi ja Baltimaade okupeerimist hukkamõistvat) sõnumit, leiavad teised seevastu, et tuleks hoiduda Baltimaade välispoliitilise koostöö lagundamisest ning samas liiga sõbralikest suhetest Venemaaga, sest Venemaa on ikka vaid oma sõpru rünnanud.
Seega on olukord ülimalt keeruline. Pilti ei tee selgemaks seegi, et sellesse on segatud religioon. Eelmisel nädalal kohtusid kolm õigeusklikku – riigipead Vladimir Putin ja Arnold Rüütel ning Moskva patriarh Aleksius II. Iseenesest pole uudis, et patriarhil on oma roll Venemaa välispoliitikas (ja seetõttu ka Eesti-Vene suhetes), kuid seekord toimus kohtumine väidetavalt isegi patriarhi initsiatiivil. Mida seal täpselt arutati, ei tea peale osalenute keegi.
Putinil on aga saanud kombeks siluda ebameeldivaid momente religioossete elementidega. Näiteks juhtis ta poliitilise karjääri alguses rahva tähelepanu oma KGB minevikult eemale sõnumiga tema ristimisest õigeusku veel siis, kui ta oli kaheaastane. Praegune olukord, milles Eestile avaldatakse selget välispoliitilist survet, on samuti ebameeldiv. Iluvigade parandamiseks otsitakse taas abi religioonilt.

Alar Kilp

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)