Esileht » Arvamused » Arvamus »

Religioon on lahutamatu osa kultuurist

02.02.2010 | | Rubriik: Arvamus

Kui tahame, et meie kultuur püsima jääks, peame julgema elada ja kõnelda kristlastena.
Mu naabri vanem tütar käis sageli minu juures juttu ajamas, küsimusi esitamas, kooliprobleeme arutamas ja päevasündmuste üle vaidlemas. Olin tema jaoks nagu eksootiline sõnastik, kust võis leida uusi teadmisi.
Ühel kevadpäeval, just taevaminemispühal, tuli ta tõsise näoga ja küsis, mida tähendab «taevaminemine». Kes läks ja kuidas? Arvasin, et ta teeb nalja, soovides näha mu reaktsiooni. Taevaminemispüha on ju Prantsusmaal riiklik püha.
Selgus, et ta tõesti ei teadnud, nagu ka muudest usuga seotud teemadest. Prantsuse kool tahab olla kramplikult «vabariiklik» ja «laitsistlik» ning õpetajad peavad kirikust ja usuasjadest võimalikult kaugele jääma. Muide, haridusministeerium on Prantsusmaal juba ammu pahempoolsete valduses ja kommunistid oskavad niite tõmmata ka seal, kus seda üldse võimalikuks ei peeta.
Küsisin siis tüdrukult, kas kuulsad kunstiteosed ei ole teda mõtlema pannud. Selgus, et ka kunstil oli programmides nigel koht, nii et sealt ei ole palju valgust oodata.
Paarkümmend aastat tagasi anti siiski luba ajaloo ja kirjanduse tundides usuasjadest rääkida. Aga õpetajalt nõutakse, et ta jääks neutraalseks, s.t et ta ei püüaks mingit veendumust edasi anda. Sellepärast on ka katoliku kirik kooli usuõpetuse suhtes skeptiline.
Religioon ja selle ajalugu moodustavad lahutamatu osa kultuurist. Kui Dijonis Burgundia Katoliku Ülikooli keskuses peeti sümpoosioni usuõpetuse teemal, konstateeriti, et viimaste aastate sündmused on tugevalt muutnud õppetöö välist raami. «Religioonid on nüüdsest peale seotud vägivalla ja sallimatuse piltidega, ja sellega on ka tekkinud suur segadus islami ümber.»
Nii võib klassis tekkida mässumeeleolu, mis takistab õppetööd ja ajab õpetajal hirmu nahka. Dijoni sümpoosion soovitab usuõpetust võtta sissejuhatuseks kunstiajaloole ja rakendada ka tõika, et religiooniteema kuulub vältimatult mitme teadusharu juurde.
Usu teemat õppeprogrammides uuris hiljuti Euroopa Liit. Üheksa prantsuse sotsioloogi on tulemustest kirjutanud raamatu. Huvitav on see, et noored nõustuvad kergesti usulise pluralismiga. Aga kui hakatakse usust rääkima, mõtlevad kõik islamile. See on valusamaid kohti küsimuses.
Oleme põline kristlik maailm, aga meid ei nähta ega kuulda, paljudel meist pole enam midagi öelda. Või ei jätku julgust elada ja kõnelda kristlasena. Muhameedlased on vähemuses, aga neil on tahtmist end maksma panna. Kui me selga sirgu ei aja, haihtub aja jooksul ka meie kultuur…


Fanny de Sivers,
esseist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)