Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Religioon ja poliitika Ameerika valimistel

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Ameerika Ühendriikide tänavused presidendivalimised tekitasid laia huvi ja debatti üle maailma. Meiegi ajakirjanduses arutleti palju seeüle, milliseid muudatusi (kui üldse) tooks USA välispoliitikas kaasa vastavalt George Bushi jätkamine või John Kerry võimulepääs.
Teine joon, mis iseloomustas paljuski valimiskampaaniat, oli aga selle religioosne tonaalsus. Arvatakse, et George Bushile tõid põhilised võidu taganud hääled just konservatiivsed ja evangelikaalsed kristlased. Bushi valimiskampaania oligi paljus neile suunatud.
Traditsioonilise perekonna tähtsustamine koos vastuseisuga homoabieludele ning abortidevastane meelestatus, aga ka sõjaliste aktsioonide põhjendamine Kesk-Idas kristliku kultuuri kaitsega olid seisukohad, mis paljude Ameerika kristlaste seas Bushile populaarsust lisasid.
Valimiskampaania käigus esitasid terve rida erinevate kirikute vaimulikke ning mõjukaid koguduseliikmeid üleskutseid hääletada Bushi poolt.
Kirikute Maailmanõukogu andis valimiste järel välja avalduse, milles tauniti religiooni ja poliitika ühtesõlmimist valimiskampaania käigus. Kirikute Maailmanõukogu avalduse taga oli kindlasti paljus õhtumaises kultuuris väljakujunenud arusaam sellest, et ilmalik riik ja kirik peavad tegutsema oma valdkondades ega saa toimida teineteise valdkonna sees. Mingis mõttes on sama arusaam esil ka luterlikus kahe regimendi või valitsusvaldkonna eraldamise õpetuses.
Ning tõepoolest – õhtumaal on kirikud pikka aega väga harva sekkunud päevapoliitikasse või väljendanud toetust ühele või teisele erakonnale ja kandidaadile.
Ameerika Ühendriikides on tema ajaloo algusest peale riiklik struktuur ja riik olnud üsna teravalt eraldatud. Ja ometi – nn tsiviilreligioon ning presidentide avalik ja mõnevõrra eksponeeritud religioosne kuuluvus on olnud üsna enesestmõistetavad.
George Bushi valitsemisajal on aga kristluse omalaadi võtmes programmiline rõhutamine isegi ületanud tavapärase tsiviilreligiooni piirid. Religioosne kuuluvus ja usuliste väärtushinnangute rõhutamine on muutunud poliitika koostisosaks.
On see hea või mitte, sellele küsimusele on pikemat ajadistantsi omamata päris raske vastata. Selge on see, et eristumise süvenemine Ameerika ja Euroopa vahel on selleski punktis olemas.
Euroopa Liidu mastaabis on religioosse neutraliteedi rõhutamine poliitilise korrektsuse koostisosana raudne nõue.
Tauno Teder