Esileht » Arvamused » Arvamus »

Religioon – ex uno plures

08.06.2011 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik
Ameerika Ühendriikides paljudest kolooniatest ühe ja tervikliku föderaalriigi moodustamise motoks oli «E pluribus unum» – paljudest üks. Ma tahaks vesta vastupidist lugu sellest, kuidas religioon kunagi oli üks ning kuidas praegu on seda mitte üksnes palju, vaid ka järjest rohkem. Ehk kuidas ühest sai palju – ex uno plures.
Mu ümber on palju neid, kelle jaoks religioon on ühtne ja terviklik nähtus. Nad näivad teadvat, millest räägivad, kui arutlevad religioonile omasest kohast poliitikas ja kultuuris, globaalses maailmas ja vägivallakasutuses või sellest, kuidas religioon ja ühiskonna areng omavahel seotud on.
Segadust aga on vähem, kui tajuda, et inimühiskonna ajaloos oli religioon kunagi palju, siis sai temast üks, seejärel mitu, täna on juba väga palju ning homme ilmselt veel enam.
Avaldumisvorme – materiaal­seid (pühakirjad, pühapaigad, sümboolsed esemed ja riided) ja vaimseid (õpetused), individuaalseid (müstilised kogemused) ja kollektiivseid (talitused, rituaalid) – on religioonil olnud palju alati. Mitte sellest pole jutt.
Religioon oli kunagi üks ja ühtne terviklik komplekt. Sajandeid tagasi oli läänekristlikes ühiskondades võimalik teatud piirides ühiskonna ja usuasjade üle ka arutada, kuid usu olemuslikud põhialused (sh Jeesuse sünd neitsist, Jeesus kui «ainus tee», Kristuse ristisurm ja ülestõusmine, kohtumõistmine jms) olid üleühiskondlikult selged.
Oli vaid üks kirik, üks komplekt usulisi põhialuseid, üks viis, kuidas usk oli seotud riigi ja ühiskonnaga, ning nende asjade üle ei arutatud (arutelu iseenesest eeldab ühe asemel mitut). Need, kel oli kiusatus arvata teistmoodi, riskisid arvata ise ennast ühiskonnast välja. Mitte niivõrd südameheadusest, kuivõrd kodusõja hirmus hakati ajapikku sallima mitut liiki kristlust. Päris alguses kasvas kristluse eri vormide arv ühest mitmeks, hiljem mitmest paljuks.
Üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole oli kristlus endiselt erikohal, kuid mõistega «maailmareligioon» kaasati «religioonide» hulka ka judaism, islam, hinduism ja budism. Luterliku taustaga teoloog Reinhold Niebuhr mainis kord, et judaismi üleühiskondlikuks tunnustamiseks kristluse kõrval läks tarvis holokausti.
Võib arvata, et päris kõikjal ja päris kristlusega võrdseks pole läänes islam kunagi saanud (ega ilmselt peagi), kuid religioonid on nad tänapäeval mõlemad.
Umbes sajand tagasi hakati mõtlema, et ka ideoloogiad on kui religioon. Niivõrd, kuivõrd kristlus kunagi oli ideoloogia (üleühiskondlikult jagatud poliitiline usk). Et ideoloogiad on toiminud sarnaselt poliitilise kristlusega, on leitud põhjust nimetada neid tsiviilreligiooniks, sekulaarseks religiooniks, poliitiliseks religiooniks või sakraalseks poliitikaks.
Viimased pool sajandit räägitakse ka individuaalsest religioonist («uskumine ilma kuulumiseta», nt Grace Davie väitel on Inglismaa põliselanikest selliseid kõige enam), vaimsusest (spirituality), sünkretismist (inimese uskumused koosnevad paljudest allikatest ja traditsioonidest nopitud elementidest, näiteks natuke usku reinkarnatsiooni ja mäejutlusesse, tarbimisse ja paavsti koos zenbudistliku meditatsiooni ja jalgpalli fännklubi rituaalidega).
Viimselt pole midagi valesti ka siis, kui inimene usub oma südame häält või lihtsalt omaenda usku. Tänapäeval võib kõik olla «religioon» – vaesus ja rikkus, vägivald ja vägivallatus, patriarhaat ja sooline võrdõiguslikkus, dalai-laama ja Karl Marx, tarbimine ja asketism. Ei pea enam olema vaid Kristus, taevas ja põrgu.
On see hea või halb? Paljuski on see lihtsalt nii läinud, mistõttu paratamatuse pärast, mida muuta ei saa, pole põhjust pikalt vesistada. Halb on siis, kui enam aru ei saa, millest religioonist rääkides tegelikult räägitakse.
Pigem hea peaks see olema meile, kes me ühel või teisel moel oma leiva «religioonist» ammutame. Kui mõte kinni jookseb, saame alati öelda, et religioon pole kusagile kadunud. Ja et ta on ikka olemas, järelikult on ka meid ja meie tegemisi inimestele vaja. Ja kui ikka nõutakse näidet ja põhjendust, võiks vastata küsimusega: öelge kõigepealt, mis ei ole religioon?

Alar Kilp
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)