Esileht » Arvamused » Arvamus »

Relativismist

17.08.2007 | | Rubriik: Arvamus

Ikka ja jälle kurdetakse sellele üle, et meie ajastul ei ole enam absoluutseid autoriteete, et neid ei ole ka kirikus, ja selles nähakse tõsist probleemi. Nii inimlikust kui ka kristlikust-teoloogilisest vaatenurgast võib sellest täiesti aru saada – meie elu on ebakindel, eksistents ohustatud ja mida teravamalt inimene seda tajub, seda rohkem igatseb ta kindluse ja selguse järele.

Nagu «demokraatia», «sekulariseerumine» ja «liberalism» on üheks paljukardetud sõnaks meie kirikus «relativism».

Filosoofias mõistetakse relativismi all tunnetusteoreetilist seisukohta, et inimene ei haara tõde vahetult, vaid n-ö läbi oma isiku ning seetõttu sõltub tõde (vähemalt teatud ulatuses) teda tunnetava isiku vaatenurgast. Teoloogilises mõttes tähendab relativism seisukohta, et me ei haara Jumala ilmutust vahetult, vaid üksnes pühakirja kaudu, mille mõistmiseks on vaja arvestada situatsiooni, milles Jumala ilmutus aset leidis, keelt ja maailmapilti, mille kaudu see on meile edasi antud, ning viimaks ka pühakirjatekstide mitmeti tõlgendatavust.

Selline konteksti arvestav lähenemine Jumala ilmutusele on 20. sajandi Euroopa evangeelsele teoloogiale tõepoolest tunnuslik, kuid see ei ole tunnuslik mitte ainult teoloogiale, vaid kogu tänapäevasele mõtlemisele ja vaimsusele. 

Ikka ja jälle kurdetakse sellele üle, et meie ajastul ei ole enam absoluutseid autoriteete, et neid ei ole ka kirikus, ja selles nähakse tõsist probleemi. Nii inimlikust kui ka kristlikust-teoloogilisest vaatenurgast võib sellest täiesti aru saada – meie elu on ebakindel, eksistents ohustatud ja mida teravamalt inimene seda tajub, seda rohkem igatseb ta kindluse ja selguse järele.

Teoloogiliselt väljendatuna on see küsimus inimese õndsuskindlusest, küsimus sellest, kas inimene võib oma lunastuses kindel olla. Me teame, et see küsimus vaevas kord kirikuisa Augustinust ja meie usuisa Lutherit ning küllap on vaevanud kõiki tõsiseid kristlasi läbi aegade. Ilmselt peab iga kristlane sellele küsimusele ise Jumala ees seistes vastuse leidma, kuid on tähelepanuväärne, et Lutheri ja ka paljude hilisemate evangeelsete teoloogide veendumus on olnud, et õndsuskindlus on võimalik.

Luterlikust vaatenurgast on õndsuskindlus võimalik ja põhjendatud, kui see põhineb usul Jumala armusse, mis Kristuses on ilmunud. Jumala arm ei ole midagi endastmõistetavat, kuid Lutheri meelest võib üksnes sellele rajada meie lunastuse. Jumala arm ei ole aga midagi suhtelist, relatiivset, vaid on absoluutne, sest tema allikas, s.t Jumal, on absoluut.

Selle teadmine ja uskumine peaks olema vastus küsimusele, kas me peame kartma relativismi. Me peame seda tõesti kartma juhul, kui meie õndsus sõltub arvukate ilmutatud dogmade uskumisest, mis pretendeerivad absoluutse tõe väljendamisele, ning allumisest kiriklikele ja muudele autoriteetidele, mis tahavad samuti olla absoluutsed. Aga kui meie õndsus taolistest asjadest ei sõltu, siis on hirm relativismi ees põhjendamatu.

«Kristlik relativist» teab, et ta elab maailmas, milles kõik muutub, kõik on mõistetav vaid oma kontekstis või taustsüsteemis, ja ta võib sellega rahulikult leppida, sest ta usub, et on miski, mis ei ole relatiivne ja see miski, Jumala arm Kristuses, on tema elu ja olemise sügavaim põhi. Ja samal ajal ka vägi, mis vabastab inimese tema eksistentsi lõhestatusest ja võõrandatusest ning kingib talle uue olemise.

«Kristlik relativist» ei pelga olla ka kriitiline, sest ta teab, et kõik see, mis on objektiveeritav, mis allub mõistuslikule analüüsile, allub ka kriitikale. Jumala arm ei ole objektiveeritav, sest tema allikas, s.t Jumal, ei ole objektiveeritav ega mõistuslikult analüüsitav ja seepärast ei ole seda ka võimalik kritiseerida.

Kritiseerida saab vaid erinevaid inimlikke arusaamu Jumalast ja Tema armust ning teoloog peabki seda tegema, kui ta näeb, et Jumalat püütakse objektiveerida, näiteks nii, et Temast tehakse üks (mis siis, et ülim) olend teiste olendite hulgas (mille eest on 20. sajandi teoloogidest hoiatanud eriti Paul Tillich) ja Piibli antropomorfisme (väljendeid, mis kõnelevad Jumalast otsekui inimesest) tõlgendatakse sõnasõnaliselt, või kui ta näeb, et mõni huvigrupp püüab Jumala absoluutsele võimule viidates muuta absoluutseks, s.t väljaspool kriitikat seisvaks, oma võimu. Paraku võib kiriku ajaloost tuua viimase kohta rohkesti näiteid.

Lisaks teoloogilisele õigustatusele on relativismil veel ka intellektuaalne õigustatus. Inimene on loodud mõtlevaks olendiks ning koos sellega on antud talle ka võime asju mõistusega vaagida ja kriitiliselt hinnata. Ja inimene peab seda võimet kasutama. Meie intellektuaalne ausus lihtsalt sunnib meid olema relativistid, sest me teame, kui palju on loodud maailmas suhtelisust ja kui palju sõltub asjade erinevast tõlgendamisest.

Me ei saa loobuda intellektuaalse aususe nõudest ka kristlastena, sest meie usk ei saa rajaneda valel, silmakirjalikkusel ega tegelikkuse sõgedal eitamisel, mille üheks väljendusvormiks on kujutlus «selgest ja lihtsast maailmast», milles pole relatiivsust, vaid saab rajaneda üksnes ristiusu seesmisel tõejõul. Seda teades ei ole meil vaja karta ka «hirmsat avastust», et peaaegu kõik peale Jumala ja Tema armu on relatiivne.

Jaan Lahe,

Viimsi koguduse õpetaja

9 Kommentaari artiklile “Relativismist”

  1. Külaline ütleb:

    Miks te ometi vaatate inimeste peale, sest ei ole ühtegi, kes oleks õige, muidu poleks Jeesusel vaja olnud tulla ja ristisurmas meie patte ära kanda. Jumal on andnud kõik vajaliku, et inimesed elaksid Tõe tundmises. Ei ideoloogiad, ei intellektuaalsus, ei teoloogiad, ei religioonid saa muuta Jumala Tõde. Selle maailma vürst on suutnud inimesi veenda nende eelpoolloetute tähtsuses, mis tegelikult on tühisuse tühisus ja kaduv. Jumala Sõna üksi on igavene ja elav ja toimib ka praegusel hetkel.

  2. Külaline ütleb:

    Kui läheneda sellisele mõistele nagu relativism, oleks hea vaadata iseendasse:
    1.Milles olen püsiv ja milles mitte? Kas ma mõtlen jumalateenistuse all Jumalale avatud südant või oskust terve tunni jooksul piiblimõistetega sõimata läbi vastaseid ja üle kullata minusarnaselt mõtlejaid(pigem minu sektijuhi ees mõtlematuid kulpilööjaid) a la Isa, sa näed…, Isa sa tead, et kuidas mina ja meie palvegrupp…., jne.
    2.Oleneb sellest, kas kirikus kuuldud Jumala Sõna puudutab ja muudab sind või lähed sa kirikust väljudes taas teisi taga rääkima ja lõhki tõmbama.
    3.Oleneb sellest, kas sa võtad Piiblit järgides püha kohusena mitte ainult Jumala, vaid ka kuradi ja tema jüngrite sõnu. Või teed käsuks iseenesele ka olukirjeldused, näiteks: Juudas läks ja poos enese üles, mine ja tee sina nõndasamuti… kui kõhkled, siis vali kolmas tsitaat: mida sa teed, seda tee kähku!(pilt, mida võib usuturul tihti kohata) Siit nõuanne: Piibel ei ole igale entusiastile jõukohane iseenesest, vaid piibel vajab süvenemist ja taipamist.
    Kui keegi tahab veel Jaan Lahe seisukohtade kallal norida, siis palun teha tööd nii pühakirja kui enesetäiendamise alal, et olla piisavalt kompetentne antud teemal kaasa rääkida. Tühmakas norimine üksikute sõnade ja lausete kallal pole tarkuse vaid pigem idiootsuse tunnuseks.
    Vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks.

  3. kristine ütleb:

    ma kull kogu artiklit læbi ei lugenud, pealkirjast piisas. Kas Eestimaal on puudu vaimseid juhte ? Terve læænemaailm kubiseb tublidest vaimulikest juhtudest, kes on suureks ønnistuseks rahvastele. Miks mitte neid kulla kutsuda ?
    Vaimseid juhte saab ka koha pealt,see on Jumalale væga meelpærane. Aga miks meil neid siis pole ? Sest meil pole piisavalt palvetajaid … Vøi pole piisavalt uskujaid ? Eks køik hakkab Jumala søna pidevast uurimisest, Jumala tundma øppimisest.
    Puha Vaimu on vaja, et see hakkaks inimesi liigutama.
    Palvekoosolekuid, ulistus koosolekuid , uhiseid jumala søna øppimis gruppe on vaja. Ja pealekauba on kristliku kirjandust \” køik kohad tæis \”. Kes tuleb Jumala ligi, selle ligi tuleb Jumal.

    Ønnistades,

  4. Külaline ütleb:

    Millegipärast meenub Jaani juttu lugeden film \”Viimne reliikvia\”.

    Pealik: \”See on kurjuse ja vägivalla pesa, kus inimesi kui vange kinni hoitakse! … See koda, kus ülekohut sallitaks\’ ja ülekohut tehakse, ei ole jumalateenimise koda! Täna võib iga kloostrielanik valida, kas ta tahab siia jääda või vabaks saada! Meie reliikvia on vabadus!!\” Pealik tõstab reliikvia pea kohale ja viskab rõdult alla. Koleda plärakuga läheb see lõhki ja kildude vahelt lendab välja kaks konti.

    Vend Johannes: \”Matsid jäävad matsideks. Asjata tegid seda. Ilma reliikviata ei saa nemadki läbi.\”

  5. Külaline ütleb:

    Jumal on absoluut. Kuid sellise määratluse korral tuleks lahti rääkida, mida mõista absoluudi ja absoluutsuse all. Meil ei õnnestu seda olemist – absoluutsust – millegi muuga võrrelda, me ei saa ka tuua mingit veelgi kõrgemat tähendust omavat metatasandit, seepärast peaks meie käsitlus olema absoluuti analüüsiv – deduktiivne selle lahtikirjutamine, mis absoluut oma eri aspektides ja olemistes on.

    Hoopis teine asi kui absoluudi mõiste filosoofiline lahtikirjutamine on absoluudi kogemine. Kuna me ise pole absoluutsel tasandil, siis me pole ka võimelised absoluuti absoluutsena kogema. Kuid oleme võimelised Teda kogema vastavalt oma olemistaseme võimalustele ja paratamatutele piiridele.

    Selliseks absoluutsuse relatiivseks ja piiratud kogemiseks oleme me võimelised, sest absoluutsus on kohal ka meie inimlikul olemistasandil – absoluutsus poleks absoluutne, kui ta poleks ka mitteabsoluutnes ja sellisena ka kogetav.

    Pühakirjad on alati kajastanud ja kajastavad ka edaspidi oma loojate intellektuaalset, moraalset ja vaimset seisundit. Arusaamad Jahvest muutuvad prohvetite ürikutes alates Saamuelist kuni Jesajani üha kaunimaks ja ülevamaks. Pühakirjad on mõeldud religioossete õpetuste ja vaimsete juhiste andmiseks. Need ei ole ajaloolaste ega filosoofide tööd.

    Kõige kahetsusväärsem pole mitte see ekslik idee pühakirjatekstide absoluutsest täiuslikkusest ja õpetuste eksimatusest, vaid pigem nende pühade kirjatööde segadusseviiv väärtõlgendamine traditsioonide orjuses. Taevane Isa ei piira tõeilmutust ainult ühe põlvkonna ega ühe rahvaga, ammugi mitte isiku seisundiga kiriklikus hierarhias. Paljud tõeotsijad on sattunud ja satuvad ka edaspidi nende pühakirjade veatust väitvate doktriinide tõttu segadusse ja isegi masendusse. Ent kõige ekslikumal seisukohal pühakirjade õpetuste suhtes on doktriin, et neid tohivad tõlgendada ainult seatud isikud ametlikus hierarhias.

    Tõe mõjuvõim on seesama vaim, mis püsib jäädavalt tema elavate avaldumisvormide sisimas, mitte mõne varasema põlvkonna inimeste surnud sõnades. Ning isegi kui need vana aja pühamehed elasid inspiratsioonist rikast ja vaimuerksat elu, ei tähenda see, nagu oleksid ka nende sõnad olnud alati ja tingimatult vaimust inspireeritud.

    Mitte midagi, mida on puudutanud inimloomus, ei saa eksimatuks pidada. Jumalik tõde võib küll inimmeele kaudu särada, kuid selle puhtus on alati suhteline ja jumalikkus osaline. Inimene võib ihaldada eksimatust, kuid see on olemas vaid Loojal.

  6. Külaline ütleb:

    aga kuidas jääb moraalse relativismiga, kuidas jääb ideaalidega?

  7. Külaline ütleb:

    See \”õndsuskindlus\” on kena sõna, kuid veidi konstrueeritud, ja seepärast ma arvan, õigem ja täpsem oleks kasutada mõistet \”ustavus\”. Just ustavus ideaalile, mille Jumal on meile teada andnud: olge täiuslikud nagu on täiuslik teie taevane Isa.

    Teiseks, mõni mõte selle lõigu kohta:

    \”Jumala arm ei ole aga midagi suhtelist, relatiivset, vaid on absoluutne, sest tema allikas, s.t Jumal, on absoluut\”.

    Jah, Jumal on absoluutne, ka tema arm on absoluutne, kuid inimene – armu vastuvõtja – pole absoluutne, ja seepärast pole inimesel ka kunagi lootust absoluuti üheski tema absoluutses kvaliteedis kogeda või veel vähem mõista. Me ise oma piiritletuses ja relatiivsuses oleme paraku olukorras, kus see pole meile võimalik. Umbes nagu … algklassi laps pole lihtsalt võimeline mõistma kõrgema matemaatika tõdesid. Isegi kui ka absoluutne Tõde meie ees vahetult seisaks (oletagem, et nii on), siis poleks me võimelised seda absoluutsena vastu võtma. Põhjuseks oleme me ise, meie piiritletud ja relatiivne olemistasand, ja mite Tõde oma absoluutsel tasandil.

    Kuid me peame arvestama, et absoluut ei oleks absoluut, kui ta ei hõlmaks ka piiritletut ja relatiivset. Ja absoluuti on meile lausa antud kogeda – see on põhjus, miks inimene on võimeline oma relatiivsuses ja piiritletuses siiski osa saama absoluutsest jumalikust armust.

    Kuivõrd aga see kellelegi osaks ja omaks ja inimeseks eneseks saab, sõltub inimesest enesest – Jumal ei keela kellelegi oma armu, see on ikka ja alati inimene ise, kes osutub oma inimliku meele relatiivsuse, piiratuse ja häiritustega sellises olukorras olevaks, et ta pole seda armu võimeline vastu võtma.

    Võime jumalikku armu vastu võtta on olemine ja elamine usus – usaldavas avatuses jumalikule armule.

    Ja nõus autoriga – vaid Jumal on täiuslik, kõik, mis-kes temast allpool, on paratamatult enamal või vähemal määral ebatäiuslik.

  8. Külaline ütleb:

    \”Me peame seda tõesti kartma juhul, kui meie õndsus sõltub arvukate ilmutatud dogmade uskumisest, mis pretendeerivad absoluutse tõe väljendamisele, ning allumisest kiriklikele ja muudele autoriteetidele, mis tahavad samuti olla absoluutsed.\”

    kui Jumal on meile oma tõde ilmutanud – ja selle tõe keskpunktis seisab ilmutus Tema ainusündinud Pojast, kes on meie eest kannatanud ja surnud ning surnuist üles tõusnud -, siis sõltub meie õndsuskindlus tõesti sellest …

    lahejaanil pole paraku \”dogmadele\” mingit alternatiivi pakkuda … vähemalt käesolevas artiklis mitte …

    millest siis sõltub inimese õndsuskindlus? kas lihtsalt teadmisest, et Jumal on Absoluut? siis on kõige õndsuskindlamad inimesed vist islamiusulised …

  9. Külaline ütleb:

    jah, kes lahejaani arvamust ei jaga, on idioot …

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)