Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Reis Valge mere äärde

19.06.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Kõpu koguduse esindus pidas koostöökoosoleku Keravas ja sõitis edasi misjonireisile Valge mere äärde. Reisil oldi nädala jagu 23.–29. maini.

Kõpu koguduse sõpruskogudus Soomes on Kerava. Erinevused kahe partneri suuruses torkavad kohe silma. Aga siiski on 259 km²-l tegutseva 80 annetajaliikmega Kõpu koostöö 31 km²-l asuva ja ligi 30 000 liikmega Keravaga olnud innustav ja tegus mõlemale poolele.

Koostegevus jätkub
Ühistegevus sai alguse 2003. aastal, kui Viljandi praostkonna mitmeid kogudusi külastanud ning neid soomlasliku põhjalikkusega vaaginud Kerava otsustas lepingu sõlmida just Kõpu kogudusega. Nüüdseks täitus esimese koostöölepingu sõlmimisest 10 aastat ja ettevalmistamisel on uue lepingu allkirjastamine. Koostöökohtumiseks külastasid Keravat Kõpu vaimulik Hedi Vilumaa ja praostkonna sekretär Toivo Vilumaa. Tegevus jätkub eesmärgipäraselt ja saime hea ülevaate ka uutest projektidest.
Näiteks kutsub Kerava misjonitöörühm kuduma Kop’sukkasid (soome k Kõpu+sukka). Need villasokid leiavad tänulikud kandjad sügiseks Eestis. Aga juba augustikuus ootab koos soomlastega läbiviimist lastelaager «Paradiis» Kõpus, soome talguliste laager ning septembrikuine Kerava koguduse reis Eestisse.
Siiski ei tohi teha järeldusi, et kõpulaste ülesanne ongi vaid inspireerida, vastu võtta abi ja võõrustada külalisi. Sellelgi visiidil Soome oli veel teine pool.

Kohtumised ajareisil
Nimelt on kunagise Kerava-Kõpu suhete ühe alustaja Raili Mäkitalo uus töökoht Venemaa Karjalas. Tema pajatusi kuulates on ammugi tekkinud mõte Soome kiriku idatööle kaasa aidata. Veel oskab Eesti koguduserahvas piisavalt vene keelt ja tunneb vene hinge.
Kui nüüd Kerava koguduse rahvas ja Tuusula koor võtsid ette teekonna Viena Karjalasse (venekeelse nimetusega Belomorskaja Karelija), vajatigi tõlke-abilisi kaasa. Õpetaja Hedi Vilumaa viis Valge mereni ka Kõpu koguduse vaimulikud tervitused, teenides nii kohalikke kogudusi kui reisiseltskonda.
Teekond läbi Soome ja Venemaa Karjala alade kuni Valge mere kaldal asuva Kemi linnani oli ajareis mitmes mõttes. Esiteks taandus põhja poole sõites Eesti kevadine rohelus kiiresti. Pikk, ent huvitav bussireis lõppes esimesel päeval Soome Kuhmos, kus Tuusula ja Kuhmo koorid ühise kirikukontserdi andsid.
Järgmise päeva ärevus lahtus piiri ületamisel ja nii jõudsime väikesesse Tiiksi külla, kus kohalik koguduserahvas lahke vastuvõtu korraldas. Meie üllatus oli suur, kui leidsime sealt kolm prouat, kellele Viljandi oli üsna tuttav paik.

Üllatused Kemis
Suurte metsade, laiade soode ja rabade vahelt kulges tee Peterburi-Murmanski maantee kaudu lõpuks Kemisse.
Solovetsi kloostri- ja vangilaagrisaarte lähedal asuvasse rannikulinna jõudsime mai lõpul, siis, kui kaselehed alles vaevu hiirekõrvul. Valge meri võttis meid vastu raugelt ja õhtu oli soojapoolne. Ajas läksime taas tagasi – linna üldine ilme ja elukorraldus meenutas paljuski pigem 50 aasta taguseid aegu. Muu maailma ja ka Venemaa enda majandus­arengu taustal on seal muutusi toimunud vaid üksikutes valdkondades (mobiiltelefon on küll vist kõigil).
13 000 elanikuga linnas pole mitte igas piirkonnas veevärki ja puhta joogivee probleem suures kaevanduspiirkonnas on tõsine. Kui töökohti napib, aga alkohol on kergesti kättesaadav, võib elu muserdada küll – seda nägime kõikjal. Kuid just seda enam ongi vaja lootuse andjaid.
Müts maha Soome kiriku töötegijate ees, kes lootuse andjatena kirikus rasket tööd teevad! Külma pühapäeva hommiku jumalateenistusele Kemi vanas apteegihoones kogunes saalitäis kohalikke, kes tulid kuulama koori, emeriitpastor Hannu Hartala jutlust ning osalema ühises kohvilauas.
Et maailm on väike, leidus nendegi hulgas vanu, veel soome-karjala keelt kõnelevaid kohalikke, kelle elu neid ka Eestisse ja Viljandisse on toonud. Ühe proua õde elab praegugi Pärnus ja tema lapsed on meie tuttavad. Temaga saime rääkida ka eesti keeles. Mitmegi inimese elulukku kuulub ka sõjaaegne pagemine Eestisse, kus polnud nälga ja kus võis taludes töödki leida. Ei tea, kas mõjusid ühised mälestused, oma minevikuga kohtumine või käestlastusest hoolimata kaunis loodus, aga lahkumisel jäi küll hinge tahtmine veel tagasi tulla.

Ainelist abi ja kogemusi
Kemist asusime teele Kalevala poole, kus toimus kontsert ja õhtupalvus, mille pidas emeriitpastor Timo Löyttö, kes andis muu hulgas kogu reisi ajal hea ülevaate Soome-Vene sõdadest II maailmasõja ajal. Kalevala paikneb just neil aladel, kus Elias Lönnrot kogus suure osa «Kalevala» algmaterjalist. Linna tänavanurkadel seisavad suured stendid vene- ja soomekeelsete lõikudega eeposest. Oli hea vaadata, et piirkond tunneb uhkust oma ajaloo üle.
Kalevala kirik on kujundatud pakkuma esmalt keha-, siis vaimukinnitust. Pärast kapsa­supi söömist peeti õhtupalvus, mis lõppes koguduseliikmete spontaanse karjalakeelse tänukontserdiga.
Suureks elamuseks oli sealt minnes pannkoogipeatus Venähjärvi metsa- ja järvekülas, mis asub Kalevala rahvuspargi aladel ja kus leidub veel põlis­usundi säilitajaid. Sinna viivad sadade kilomeetrite pikkused väga halvad teed, alal puudub telefonilevi ja kogu maa elektrifitseerimine on jäänud pooleli. Teekond jõudis lõpule Vene piirilinnas Kostamukšas, siis olime taas Kuhmos ja sealt suundusime kauni Koli kaudu Keravasse.
Sellised retked panevad mõtlema nii oma elu ja töö üle kui ka tundma seda, et ehk on meilgi aeg teha midagi oma sugulasrahvaste heaks. Oleme ise kiriku ja kogudustena saanud aastakümnete jooksul hingelist ja ainelist abi, koolitusi ja kogemusi Soome kogudustest. Saaksime kindlasti seda tänuvõlga tasuda, kui aitaksime kaasa Venemaal tehtavale tööle.
Vahemaad seal on pikad, teed sageli kehvad, aga kes sinnapoole minemas on, võtke ühendust Evankelinen Lähetysyhdistyse kodulehe kaudu Raili Mäkitaloga, uurige olusid ja pakkuge abi.
Kõpulaste kogemuse põhjal võib öelda, et vaimulikuks kasvamiseks on selline teekond vägagi sobiv ja vaimulik jagamine-kinnitamine kohalike elanike jaoks eriliselt suure tähendusega. Soome ja vene keele oskajaist ning vene eluolu tundjaist on selles töös kindlasti suur abi.
Toivo Vilumaa

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)