Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Reis polaarjoone taha

31.08.2007 | | Rubriik: Ühiskond

22. juuni hommikul alustas bussitäis inimesi Harju-Jaani kiriku eest reisi Tallinna sadamasse, et sõita laevaga Helsingisse ja sealt edasi Lapimaale.

Reisile oli tulnud koguduste liikmeid Harju-Jaanist, Kuusalust, Tallinna Jaanist ja Kaarlist, Randverest, Rannamõisast, vennastekogudusest, Olevistest. Kokku oli meid 49, sealhulgas 8 last. Kaasas laulu- ja palveraamatud, alustasimegi palvete ja lauludega, et Issand meie reisi õnnistaks, meid hoiaks ja kõik kavandatu hästi korda laseks minna.

Kohal suurkogunemisel

Helsingist jätkasime 1000kilomeetrist sõitu Lapimaa poole. Mida enam põhja poole, seda hõredamaks muutus liiklus ja asustus, mägisemaks maa ja madalamaks metsad. Meie reisijuht, Harju-Jaani koguduse diakon Lev Lekarkin, kes on ka Soome Rauhan Sana (Rahu Sõna) ühenduse töötegija, jagas meile kogu reisi vältel huvitavat infot.

Õhtul kella kaheksa-üheksa paiku ületasime põhjapolaarjoone, sõitsime sisse pikka päeva: 28. maist kuni 14. juulini ei looju siin päike – on polaarpäev.

Paar tundi pärast südaööd jõudsime Ylimuonio 100aastasesse koolimajja, kust avanes kaunis vaade alla järvele ja kaugetele mägedele. See sai nüüd mitmeks päevaks meie koduks.

Hommikul pärast palvust, pudru ja võileibade söömist ning kohvi joomist, mida meie kokad igal hommikul valmistasid, seadsime sammud Ylimuonio palvemaja poole.

Üks selle reisi eesmärk oligi osa võtta seal toimuvatest kolmepäevastest seuradest, kuhu oli tuldud kogu perega jumalasõna kuulama Soomest, Rootsist, Norrast, meie siis Eestist.

Juba teel olles rääkis Lev meile Rootsi Lapimaa kirikuõpetajast Lars Levi Laestadiusest, kelle algatusel see äratusliikumine 1850ndatel Lapimaal (Rootsis, Soomes ja Norras) alguse sai.

Päästmine tuli ärkamisest

Jutlustajateks oli nii kohalikke kui ka külalispastoreid ja -jutlustajaid Rootsist ja Norrast ning Eestist meie diakon Lev Lekarkin. Jutlusi võis kuulata kogu päeva kas palvelas või õues valjuhääldite kaudu. Meile tõlkis soomekeelsed jutlused Lev. Jutluste vaheajal sai einet võtta kõrval asuvas telgis: lõhevõileibu, saiakesi, kohvi, morssi. Lõunaks pakuti kõrvalhoones põhjapõdralihaga juurviljasuppi ja makaronirooga ning riisiputru ploomi-õunakisselliga. Toidu eest tasumiseks olid laual annetuskarbid.

Järgmisel päeval palvemajas, kui eesti grupi nimel tervitas kokkutulnuid Lev Lekarkin, laulis ka meie reisiseltskonna segakoor Liia Ojapi juhtimisel ja mängis perekond Jalakase ansambel.

Õhtul pärast palvepäevade lõppu korraldas meie võõrustaja, Muonio endine kirikuõpetaja Tuomas Pöyhtäri väikese matka Olostunturile ja Muonio kirikusse. Pärast seda olime külalisteks tema kenas ja hubases kodus.

Järgmisel hommikul alustasime sõitu Norramaale, Põhja-Jäämere äärde Alta linna. Reisijuhtideks tulid meid külla kutsunud Mauno ja Ritva Vuollo, kes tutvustasid meile huvitavalt ja humoorikalt Lapimaa ajalugu, eluolu ja vaatamisväärsusi. Saime teada, et Muo-nio vallas elab kaks inimest ühel ruutkilomeetril, naabervallas koguni 0,5 inimest. Koguduse ulatus on 90 km pikk ja 30 km lai, hõlmates 3200 inimest. Tänu vaimulikule ärkamisele 1840. a pääses Lapimaa väljasuremisest viinakatku.

Suplus Põhja-Jäämeres

Bussiaknast mööda vilksavas looduses kadusid kõigepealt kuused, seejärel männid ning jäid vaid kidurad kased ja metsatute mägede, tundrute taimestik.

Esimene peatus Norras oli Koutokeino 50aastane lapi värvides (sini-puna-roheline) kirik. Meie jaoks uudne oli kiltkivikatus majadel, teel nägime ka rohelisi mätaskatuseid. Tee viis aina kõrgemale, ühel pool kõrged kaljuseinad, teisel pool vahutavad mägijõed all orus. Juba paistsid eemalt lumega kaetud mäenõlvad.

Aga enne veel, kui sinna jõudsime, tegime peatuse Alta linnas Põhja-Jäämere ääres. Pärast meenete ostu kaubanduskeskuses olime külalisteks palvemajas ja Alta kristlikus koolis, kus meid soojalt vastu võeti. Lõunalauas peeti kõnesid, palvetati ja lauldi kolmes keeles. Siin tekkis küll vajadus mitmekeelse lauluraamatu järele, sest meilegi tuttav norra või soome viis kannab meie lauluraamatus teist numbrit. Lahkudes jättis meie reisikaaslane Maria norra sõpradele mälestuseks oma laulu- ja palveraamatu.

Me ei jätnud kasutamata võimalust teha väike suplus Põhja-Jäämeres, mis talvelgi tänu Golfi hoovusele ei külmu, ja võtsime mõne kiltkivitüki mälestuseks kaasa. Teel mägedesse peatusime saami külas, kust võis kaasa osta meeneid: põhjapõdra sarvi, nahku ja neist valmistatud esemeid. Lapsi köitis armas väike valge kelgukoerakutsikas, kes tahtis vägisi meiega kaasa sõita. Põhjapõtru nägime tee ääres nii Norras kui ka Soomes mitmelgi korral.

Tänud külalislahkuse eest

Siis asusime tagasiteele, aga ringiga – kõigepealt ikka kõrgemale mägedesse, ümber kaunite fjordide, mis soolase Põhja-Jäämere vee tõttu talvelgi ei külmu, läbi mitme kilomeetri pikkuste tunnelite. Mägedest alla langevad kosed, kõrged mäeseinad, sügavad kuristikud, orud kaetud värvilise lillevaibaga… Seda peab oma silmaga nägema, võimatu on seda looduse ilu sõnadesse panna. Skibotni asulas jätsime fjordidega hüvasti ja alustasime tagasiteed Ylimuoniosse.

Järgmisel hommikul olime võõrsil Marja ja Seppo Rantakokko kodus, kus pererahvas koos Paavo ja Ulla Vuolloga meile hommikusööki pakkus. Seejärel jätsime hüvasti meie võõrustajatega, veel mõni ühispilt ja küllakutsed, ning alustasime koduteed.

Õhtuks jõudsime Ylivieskasse, kus meid jällegi palvemajas õed-vennad vastu võtsid, kostitasid ja peredes öömaja pakkusid. Sealtki on kõigil hulgaliselt häid mälestusi. 

Teekonnal Helsingi poole oli veel peatus Pietarsaaris Schneemanni lihatööstuses, mille juhataja, samuti Rahu Sõna ühenduse liige, meid vastu võttis, ettevõtet ja ajalugu tutvustas ning lõunasöögiga kostitas.

Reis Lapimaale oli igati korda läinud. Tänu Lev Lekarkinile, kellelt reisi jooksul palju huvitavat teada saime. Randvere koguduse juhatuse esimees rääkis põhjalikult oma koguduse elust ja tööst ning soome sõprade abist. Tänu ka Paavole ja Ullale ning Maunole ja Ritvale Muoniost, kes meid külla kutsusid ja majutasid ning kelle toetusel sai teoks reis Norramaale. Tänu Rauni ja Rauno Sipiläle, kes Ylivieskas meile vastuvõtu korraldasid. Tundsime end kõikjal nagu kodus.

Ülle Rosin,

Harju-Jaani kogudusest

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)