Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Reigi kirik – meie pere koht

16.09.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Reigi koguduse juhatuse esimees Naima Kukkur. Kätlin Liimets

Teekonnal Kärdlast Kõpu poolsaarele jääb tee äärde kaunis Reigi kirik. Kui juulikuu viimasel pühapäeval kirikus jumalateenistuse eel lauluraamatut võtan, naeratab mulle rõõmsameelne kübaraga proua.
Selgub, et tema ongi Reigi koguduse juhatuse esimees Naima Kukkur (snd Eespere), kellega kõneleme saare elust, istudes 110aastase punase remmelga all Reigi pastoraadi tagumisel trepil.
Reigis on Naima juhatuse esimees kolmandat ametiaega, helistab ka kella ja on vajadusel kirikuvalves. Eakaaslased imestavat, et ta nii palju jõuab, aga Naima leiab, et kogudusetöö polegi töö, see on rõõm.

Tuulte vaim
Saarel viibides märkan, et inimesed tunnevad tuulte hingeelu. «Kellel kannatlikku meelt pole, see siin hakkama ei saa. Tuleb end harjutada loodusega kooskõlas elama. Kõik ei sõltu inimesest. Mõtlen, et lähen, aga ei lähe kuskile, sest keegi kuskil lasi tuule lahti,» mõtiskleb proua Kukkur.
Naima on sündinud Hiiumaal majas, mis on praegu vaimulike Kristjan ja Triin Simsoni pere koduks. «Müüsime, sest polnud mõtteski, et Hiiumaale tagasi tulen. Praegu naabermajas elades olen väga rahul, võin alati väravast sisse astuda. Imetlen seda peret. Meil on üks õpetaja teenimas tervel saarel. Näen, kui väsitav see on, ometi on Kristjanil alati aega inimestega rääkida,» on Naima rahul.
Noorena unistas Naima näitleja ametist, käis katsetelgi, ent andis loobumisvõidu. «Pärast Panso küsis, et kus see tüdruk jäi, oleks ta vastu võtnud. Põdesin kaua. Kas must oleks midagi tulnud, ei tea, aga et nii kergesti põnnama lõin … Praegu on tütar teatrikunstnik, ise õppisin finantsistiks,» jutustab Naima lepliku kahjutundega.

Kaitsev käsi
Usk annab Naimale sisemise rahu. Kui Reigis jumalateenistust pole, siis läheb ta mõnikord Kärdlasse, sest pühapäev pole õige pühapäev ilma kirikuta.
Usuga oli seotud rohkem Naima isapoolne sugulusliin. Ent just tema ema oli alati kindel, et Reigi kirik on nende pere koht. Leeris käies oli Naima tütar Maret jõudnud arusaamale, et temast saab katoliiklane. «Ema sai tigedaks. Ma pole elus läinud, et ta tige oleks. Ütles, et Reigi kirik on meie pere koht ja kõik. Maret kuulas sõna,» räägib Naima oma ema otsusekindlusest.
«Reigi kirik on sajandeid püsinud. Tõesti, kaitsev käsi on tema kohal. Ei ole sõjad häda teinud, pärast viimast küll lõhuti aknaid ja viidi ära orelivilesid, mis sobisid motikatele summutajateks. See oli ainuke rüüstamine,» lisab proua.
Eriti soomlased pidid Naima sõnul kiriku ümber Aino Kallase jälgi ajama. Tõesti, sõnapaar Reigi kirik seostub Aino Kallase novelli «Reigi õpetaja» ja selle põhjal 1977. aastal vändatud mängufilmiga. Reigi õpetaja prototüübiks oli Reigi koguduse esimene õpetaja Paulus Andreas Lempelius (1627–1665).
Kallas suvitas küll aastatel 1924–1938 Hiiumaal Kassaris, aga Reigi pastoraadis veetis ta vaid paar nädalat enne teose kirjutamist.

Tehtu ja käsil olev
Pärast ema surma 1990 kolis Naima Tallinnast Hiiumaale ja õpetaja Enn Auksmanni ajal liitus kogudusega: «Tundsin ja siiani tunnen end kirikus hästi. See on mu õige koht. Kui palju on mind pensionäride päevakeskusesse kutsutud, ei ole tahtmist, kirikusse tulen aga hea meelega,» räägib Naima.
Koguduses tehtut meenutades teeb head meelt oreli remont. «Esimese suvega kogusime 2000 krooni. Mõtlesin, et minu silmad ei näe, et orel korda saaks. Ent tulid annetused Hiiumaaga seotud väliseestlastelt, ei olnud projekte ega riigi raha. Korras orelist tunnen kõige rohkem rõõmu,» meenutab proua Kukkur.
Väljakutseid jagub ka olevikku: muret teeb kiriku katuse olukord ja vana pastoraat. Endist kirikumõisa, mis nõukogude ajal vanadekodu oli, ei kasutatud pärast kogudusele tagastamist aastakümneid, kuni 2013. aastal tekkis seoses Hüti klaasikoja 385. aastapäevaga koostöös vallaga idee seal klaasikunstinäitus korraldada.
Näitus läks korda ja nõnda on juba kolm suve saanud nii kohalikud kui ka turistid kirikumõisa kunstigaleriis elitaar­se kunstiga tutvuda. Sel suvel sai näha eredamaid näited Eesti kaasaegsest ehtekunstist.
Küsimusele, kas koguduses on piisavalt neid, kes valmis panustama, vastab Naima, et liikmeid on 350, liikmeannetusi laekus 84. Paraku ei ela pooled liikmeist piirkonnas ja «kui seda metsa ees poleks» ehk kui inimesed vanaks ei jääks, siis …

Muredest unistusteni
Hiiumaal elades tunneb Naima puudust kontaktist mandri kogudustega. Ülejäänud saarte eluga on ta kursis tänu iga-aastastele sinoditele.
«Olen juhatuseesimeeste konverentsidel käinud. Need on väga toredad: saab olla koos seltskonnaga, kellel on ühised eesmärgid, mõtted ja soovid. Viimased kaks aastat on jäänud transpordikulude tõttu minemata,» ütleb Naima.
Küsimusele Naima unistustest saan kiire vastuse: «Et kogudusel oleks 200 liikmesannetajat. Isiklikus plaanis lapsed naeravad, et, ema, sa võiksid mehele minna. Olen vastanud, et jah, aga mul on latt väga kõrge, ainult kuningale, aga minuealised kuningad on kõik juba naisemehed. Mina olen täiesti rahul eluga, mis mul on. Praegu on mu kõige suurem soov, et pisike pojatütar saaks ristitud.»
Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)