Esileht » Arvamused » Kolumn »

Rehepapluse viljad

28.09.2005 | | Rubriik: Kolumn

Laupäevane Postimehe kuues ja seitsmes lehekülg
panid mõtlema korruptsiooni ulatusest ja sellesse suhtumisest meie ühiskonnas.
Viis politseiniku oli tabatud altkäemaksu võtmises, seitse infotehnoloogiaga
tegelevat (IT) ärimeest selle andmises. Kui politseis suhtuti asjasse
printsipiaalselt, siis IT firmade juhid suhtusid altkäemaksu pakkumisse leebelt
– juhtus nii, selgitame veel asja, nad on head spetsialistid, anname andeks,
olid firmajuhtide kommentaarid.

Ehk mäletavad lugejad veel 1987. aastal ilmunud Priit Pärna
kõmulist karikatuuri «Sitta kah!». Sõnnikut laotav mees heidab hargiga
hobuvankrilt sõnnikulahmaka, mille kontuur sarnaneb Eesti kaardiga. Mulle on
see karikatuur tihti meenunud, kui ühiskonnas võib märgata kergekäelisust ja
loobumist olulistest asjadest: aadetest, aususe nõudest, usaldatavusest. 

«Sitta kah» on ohtlik ja kahjuks levinud ellusuhtumine. Kui
mingi asi otseselt ennast ei puuduta, suhtutakse sellesse ükskõikselt ja minnalaskmisega.
Mis sest, et lisakroonid tulevad kõikide meie taskutest, mis sest, et
sotsiaalministeeriumi kõrgele riigiametnikule altkäemaksu andmisega kannatas
kogu vaesemaid ja väetimaid aitama pidava ministeeriumi maine. «Sitta kah! Mind
see ei puuduta, elu läheb edasi,» on võimalik ja kahjuks ka tüüpiline
reageering.        

Toomas Paul kirjutab essees «Valu vari»: ««Mahtra sõda»
algab manamisega «Kilter, kubjas, aidamees, need on põrgus kõige ees». Aga
–  ka mõisa ajal tuli inimestel ellu
jääda. Postmodernismis ongi kaval rehepapp rahvuskangelane.» Eks omamoodi
kavalad ja firmale kasulikud rehepapid olid ka seitse IT meest, küllap sellest
ka firmajuhtide leebe reageering.

Kristluse üks võlusid on selles, et ida usundeis levinud
kõike elus tehtut ja mõeldut fikseeriva karma seaduse asemel on võimalik oma
eksimusi andeks saada, ka kõige raskemaid kuritegusid. Silme ette tõuseb
kristlasi taga kiusav Saulus, kes Stefanuse kividega surnuksloopimise ajal
kiviviskajate riideid valvab. Samas eeldab see kahetsust ja inimese sisemist
muutumist ning ehk ka võitlust oma seniseid eksimusi kultiveerivate põhimõtete
vastu. Ma pole kindel, kas seda saab ka IT meeste puhul näha.

Toomas Jürgenstein

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)