Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Reformatsiooni aastapäev elavdab luterlaste ja katoliiklaste dialoogi

20.05.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

“Konfliktist osaduseni” ingliskeelse väljaande esikaas.

Kahe aasta pärast tähistame koos kogu maailma luterlastega 500 aasta möödumist reformatsiooni algusest. Erinevalt varasematest ümmargustest reformatsioonijuubelitest meenutavad luterlased ja katoliiklased omaaegseid sündmusi seekord ka üheskoos.

Muu hulgas on Luterlik Maailmaliit (LML) ja Rooma-Katoliku Kirik avaldanud teemakohase ühisdokumendi «Konfliktist osaduseni». Ehkki selles mööndakse ka kirikutevahelisi erinevusi, rõhutatakse pigem siiski ühisosa otsimise vajadust niihästi reformatsioonisündmuste tõlgendamisel kui ka tollal tüliõunaks olnud õpetuslikes küsimustes.
Luterlaste ja katoliiklaste dialoogi saabuva tähtpäeva kontekstis kommenteerib EELK õpetaja Anne Burghardt, kes töötab Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretärina.

Reformatsiooni juubelit kavatsetakse üsna suurejooneliselt tähistada. Miks on see ka tänapäeva protestantide jaoks nii oluline sündmus?
Anne Burghardt: Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine annab võimaluse vaadata ajas nii tagasi kui edasi. See on võimalus mõelda selle üle, mis oli möödanikus reformatsiooni ajendiks, arutleda selle üle, milline on olnud reformatsiooni mõju ühiskondadele ja rahvastele.
Näiteks meie puhul on see andnud olulise tõuke eestikeelse kirjasõna arengule, laulupidude tekkimisele, hariduse väärtustamisele jne. Samuti annab aastapäev võimaluse ja kohustuse mõelda selle üle, kuidas minna edasi, millised on ja/või peaks olema luterlikust reformatsioonist sündinud kirikute rõhuasetused tänapäeval.

Kuidas sündis idee, et luterlased võiksid reformatsiooni aastapäeva tähistada koos katoliiklastega?
Esmalt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et eesmärgiks ei ole kavandada ühiseid ettevõtmisi üksnes katoliiklastega. Reformatsiooni juubeli tähistamise (või «meenutamise», kui kasutada oikumeeniliselt tundlikumat keelt) üheks põhimõtteks on olla oikumeeniliselt avatud.
Näiteks on päevakorras ka küsimus, kuidas õigeusklikud ühinevad reformatsiooni juubeli meenutamisega. Anglikaanide ja luterlaste rahvusvaheline koordineerimiskomitee töötab välja piiblitundide materjale teemal «Jumala armu poolt vabastatud» (LMLi-poolne 2017. aasta reformatsioonijuubeli peateema) jne.
Roomakatoliiklased on meie oikumeeniliste partnerite seas küll teatud moel erilisel positsioonil, kuna reformatsioon viis ju lahkulöömiseni just sellest kirikust. Seetõttu on mõneti loomulik, et just siin on iseäranis suur vajadus tegelda kummagi osapoole kollektiivse mälu ja selles sisalduvate haavadega.

Kuidas sai luterlaste ja katoliiklaste dialoog alguse ja millised on selle senised saavutused?
Üheks otsustavaks teguriks oli Vatikani II kirikukogu, mis toimus aastail 1962–1965. Sellel kirikukogul võeti vastu dekreet oikumeeniast «Unitatis redintegratio», mis sõnastas roomakatoliku kiriku suhtumise oikumeenilisse liikumisse ning avas võimalused oikumeenilise dialoogi pidamiseks teiste kristlike kirikutega.
2017. aastal täitub luterlaste ja roomakatoliku kiriku vahelise rahvusvahelise dialoogi algusest 50 aastat. See dialoog on olnud viljakas; üheks kõrgpunktiks tuleb kahtlemata pidada 1999. aastal Saksamaal Augsburgis Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku esindajate poolt allkirjastatud õigeksmõistuõpetuse ühisavaldust. Kohavalik oli kahtlemata sümboolse tähtsusega, arvestades Augsburgi usutunnistuse olulist rolli luterlike usutunnistuskirjade seas.

Milles seisneb dokumendi «Konfliktist osaduseni» tähtsus?
See on esimene katse luterlastel ja roomakatoliiklastel kirjeldada ühiselt reformatsiooni tekkelugu ja sõnumit. Viimasel ajal on palju räägitud mälu-uuringutest ja sellest, kui erinevalt mäletatakse ajalugu. Sama kehtib reformatsiooni puhul: ajaloolised faktid on küll ühed ja samad, kuid lood, mida reformatsiooni kohta jutustavad luterlased ja katoliiklased, on siiani erinevad (iseäranis teatud piirkondades).
Seega on tegu projektiga, millest ilmalikelgi ajaloolastel eeskuju tasuks võtta: püüd sünteesida ühtede ja samade ajalooliste sündmuste kohta käivatest erinevatest narratiividest kokku üks lugu. Teost läbivad järgmised kolm sammu: rõõm ühise ristimise üle; kurbus ja kahetsus selle üle, et me kristlike osaduskondadena jätkuvalt lahutatud oleme; vajadus tunnistada ühiselt rõõmusõnumit tänapäeva maailmale.

Kui olulise kaaluga see dokument on? Kas võib arvata, et see aitab kaasa luterlaste ja katoliiklaste hoiakute kujundamisele, kirikutevahelise koostöö tihendamisele tegelikus elus?
Kuna «Konfliktist osaduseni» saadeti nii roomakatoliku kiriku piiskopkondadesse kui ka luterlikesse kirikutesse üle maailma saatekirjaga, mille olid allkirjastanud LMLi peasekretär õp Martin Junge ja Vatikani Kristliku Ühtsuse Edendamise Paavstliku Nõukogu president kardinal Kurt Koch, on loota, et mitmel pool võimaldab see dialoogidokument algatada vestlusi, milleks varem ehk alati nii suurt valmisolekut ei olnud.
Kusjuures viimane kehtib nii luterlaste kui roomakatoliiklaste kohta. Kesk- ja Ida-Euroopa luterlikes kirikutes on näiteks vastureformatsiooni poolt löödud haavad siiani paljude hinges, kuna kollektiivne mälu on neid läbi aja edasi kandnud. Neis kirikutes paiguti kohatav umbusk roomakatoliku kiriku vastu on meie Eesti kontekstis sel kujul tundmatu. Samamoodi on aga teadlikkus reformatsioonist ja selle tegelikest tagamaadest roomakatoliiklaste seas mitmel pool väga ühekülgne või lausa olematu. Vajadus sellise dokumendi järele on seega suur.
«Konfliktist osaduseni» näib praeguseks olevat saanud populaarseks piirkondades, kus roomakatoliku kirik on enamuses ja luterlikud kirikud on diasporaakirikud, s.o selges vähemuses. Ladina-Ameerikas on rajatud mitmeid töörühmi, kus luterlased ja roomakatoliiklased diskuteerivad raamatus esitatud väidete üle ja õpivad üksteist seeläbi paremini tundma.
Saksamaal algatati Luterliku Maailmaliidu Saksa Rahvuskomitee ja Saksamaa Ühendatud Evangeelse Luterliku Kiriku eestvedamisel internetiprojekt «2017 gemeinsam unterwegs» («2017: ühiselt teel»), mille pakutud internetiplatvormi kasutades diskuteeris 32 nädala jooksul ühtekokku ligikaudu 15 000 inimest nii dokumendi «Konfliktist osaduseni» sisu kui ka roomakatoliku ja luteri kiriku vaheliste õpetuslike erinevuste üle.

Dokumendis rõhutatakse ka vajadust liikuda kirikute «nähtava ühtsuse» poole. Milles see seisneda võiks ja millised on peamised takistused selleni jõudmiseks?
Oikumeenilise liikumise viimseks eesmärgiks on kahtlemata alati olnud Jeesuse sõnum Jh 17:21, «et kõik oleksid üks». See, kuidas seda üksolemist ning nähtavat ühtsust mõistetakse, võib kirikuti olla väga erinev. Üksteisele lähemale tulek ei õnnestu kahtlemata siis, kui üks pool eeldab vaikimisi teise poole kapituleerumist ja tema tõe tingimusteta vastuvõtmist.
Tõeliseks lähenemiseks on tarvis ausat diskussiooni. Diskussiooni käigus võib sageli selguda, et meie ühisosa peitub seal, kus me seda nähagi ei oska (ning sageli küll ka vastupidi – meie erinevused seal, kus me neid esmapilgul ei arvagi olevat). Diskussioon võimaldab meil nii ennast kui teist paremini tundma õppida. See on aga vältimatuks eelduseks suuremale teineteisemõistmisele (ka omavaheliste erinevuste ja nende põhjuste mõistmisele).
Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku dialoogikomisjon, mis on dokumendi «Konfliktist osaduseni» välja töötanud, kutsub üles seda dokumenti avatud meelega ja kriitiliselt lugema. See on mõeldud diskussiooni algatuseks ja edendamiseks.
Rain Soosaar

Konfliktist osaduseni
Reformatsiooni 500. aastapäeva puhul avaldatud Luterliku Maailmaliidu ja Rooma-Katoliku Kiriku ühisdokument
Ühine ajalootõlgendus, seisukohavõtud õpetuslike erinevuste ja «nähtava ühtsuse» taastamise teemadel
Leitav inglise, saksa, soome jt keeltes Luterliku Maailmaliidu kodulehel: https://www.lutheranworld.org/content/resource-conflict-communion-basis-lutheran-catholic-commemoration-reformation-2017

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)