Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Reeturlikkusest ja ustavusest

01.10.2008 | | Rubriik: Juhtkiri

Viimasel nädalal on Eesti avalikkust šokeerinud kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna endise juhi Herman Simmi vahistamine kahtlustatuna spioneerimises ja riigireetmises. Arvatavasti mõjub too afäär ja selle kajastused meedias samamoodi nagu teade järjekordsest koolitulistamisest turvalise ühiskonna etaloniks peetud Soomes. Ka sina, Brutus!
Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas võrdleb reaktsioone juhtunule ühiskondliku süütusekaotusega: «Suurimaks kannatajaks on lihtsaid tõdesid ja selgeid vastandusi eeldav eesti rahvuslik psüühe. Riigi Venemaale reetmine, eeldatavasti raha pärast – sest ideoloogia vaevalt saab olla ratsionaalne motiiv –, on midagi, mille mõistmiseks pole eestlane praegu psühholoogiliselt valmis.»
Simmi puhul on korduvalt rõhutatud tema kuulumist «endiste» hulka. Kummalisel kombel on ENSV riikliku julgeolekukomisjoni viimasel bossil Rein Sillaril hoopis teistsugune arusaam lojaalsusest, kui ta põhjendab KGB arhiivide hävitamist: «See riik, mille teenistuses mina olin, suutis oma saladusi küll kaitsta, ja ma tegin kõik, et see riik läheks rahulikult igavikku ja tema saladused oleksid alati kaitstud.»
Simmi juhtumi taustal on mõtlemapanev hoopiski see, kui vähe praegune ühiskondlik arvamus väärtustab pikaajalisi, püsivaid suhteid, pühendumist kellelegi või millelegi, lojaalsust ning ustavust. Kõik, kaasa arvatud amet, töökollektiiv ja perekond, peavad olema hõlpsasti väljavahetatavad nagu mobiiltelefon või arvuti, mis on vananenud enne, kui sa jõuad teda tundma või kasutama õppida.
Töövestlustes räägivad värsked koolilõpetajad, et psühholoogide ja karjäärinõustajate hinnangul on paar-kolm aastat viimane piir ühel töökohal vastupidamiseks. Seejärel tuleb liikuda «edasi» ning leida oma isiklikuks arenguks sobivam töökoht, kus on kõrgem palk või uued «väljakutsed». Kui abielu või paarisuhe asjaosalistele enam midagi ei paku, siis võib selle lõpetada nagu mis tahes projekti, mille seatud eesmärgid on saavutatud. Kas pole seegi reeturlikkuse tolereerimine või isegi kultiveerimine?
Kristlastena võime mõtiskleda selle üle, kas meie jaoks tähendavad pühendumine ja ustavus midagi enamat. Kogen oma igapäevases vaimulikutöös, kuidas inimeste seotus kiriku, oma kodukoguduse ja sealtkaudu küllap ka Jumalaga muutub aina enam ja enam sõltuvaks isiklikest sümpaatiatest ja eneseteostusest. Kui mulle ei meeldi vaimuliku jutlus, liturgia, soeng, naeratus või hääletoon, siis on aeg varvast visata: ma ei maksa enam maksu või ei kandideeri juhatusse! Teistpidi peavad kogudused elama alalises hirmus, et nende tubli ja karismaatiline õpetaja saab parema pakkumise ning siirdub tööle Tallinna või Torontosse.
Samas on meie kirikutes ja kogudustes nagu ka meie riigis ja ühiskonnas lugematu hulk inimesi, kes on jäänud ustavaks. Võib-olla pole neil olnud marjamaid, kuhu minna, või on nappinud julgust ja seiklusjanu. Ehk ei olegi nad midagi erilist korda saatnud, aga nad on olnud olemas. Headel ja kurjadel päevadel, nälja ja õnnistuse aastatel. Alati peab olema kriitiline hulk ustavaid, kes jääb paigale.
Kui Helme koguduse õpetaja Arvo Lasting kaks nädalat tagasi oma 10. ordinatsiooniaastapäeva tähistas, siis teadvustasin ühtäkki: praegusele põlvkonnale tähendab 10 aastat ühes koguduses vastupidamist, et seda meest võib usaldada. Mulle tundub, et kirikuna ei ole meil praeguses supermarketi-ühiskonnas, kus kõik aina valivad paremaid kaupu ja tooteid, tähtsamat ülesannet kui õppida ja õpetada pühendumist, kannatlikkust ning püsivaid ja kestvaid suhteid, suhtumisi ja hoiakuid.
Kummatigi on nii Jumala juurde tulek kui Jumala juures püsimine võimalik vaid seetõttu, et Tema, kes meid kutsub, on ustav (2Ts 5:24). Evangeeliumis jutustatakse, et kui paljud Jeesuse jüngritest lahkusid Ta juurest ega käinud enam koos Temaga, siis küsis Ta neilt kaheteistkümnelt: «Kas teiegi tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas talle: «Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad.» (Jh 6:66–68) 
Jah, ka Peetrus proovis hiljem Issanda juurest lahkuda, aga õnneks ei läinud see korda. Vaatamata inimeses peituvale reeturlikkuse algele võib Tema hoida meid ja meie rahvast kõige hullema eest ning paluda kiusatuse tundidel, et meie usk otsa ei lõpeks (Lk 22:31–32).


Marko Tiitus,
vaimulike konverentsi juhatuse esimees

58 Kommentaari artiklile “Reeturlikkusest ja ustavusest”

  1. inimene ütles:

    Esitage Eesti Kirikule taotlus mitte lubada anonüümsust.

  2. Harri Kingo ütles:

    Et jätta teiesugused vastuseta, selleks pole mul kellegi luba tarvis. Head aega.

  3. inimene ütles:

    Head aega, Harri Kingo.

  4. mati ütles:

    Oh Issand, sina oled suur, kardetav ja auväärne Jumal, kes peab oma Sõna ja osutab heldust neile, kes armastavad Sind ja Sinu seadusi! Meie esivanemad ja nende juhid ei kuulanud Sinu prohveteid ega parandanud meelt, kuni Sa lasid tulla nende peale karistuse. Oma halastava ja võimsa käega peatasid Sa karistuse. Ja neile, kellele sa olid andnud meelevalla ja väe tulla, neilt võtsid Sa võimu ja väe, nii et nad lahkusid nõrkade ja jõuetutena. Sest Sina oled vägede Jehoova! Sina annad ja võtad vastavalt oma seadustele. Kiitus! Meie rahvas ja juhid ei ole Sind aga piisavalt tänanud ega meenuta Sinu heategusid. Ometi Issand, ära mõõda meid mitte meie kurjust mööda, vaid oma armu mööda Jeesuses Kristuses ja ära anna meid jälle rõhujate meelevalda! Sind me Jumal palume, sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au. Igavesti!

  5. mati ütles:

    Kiri ütleb:” Sest Jumala sõna on elab ja on vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi,kuni eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.” Nii-siis on Jumala sõna kahe teraline ehk kahepoolselt teravam kui ükski inimkätega valmistatud mõõk. Ilmutuse raamatus välgub Ustava ja Tõelise suust vahe mõõk et sellega raiuda paganaid, ning tema ise hoiab neid raudsauaga kui karjane ja tallab Kõigeväelise Jumala raevuviina surutõrt. Ka need kohad on Pühakirjas ja Pühakiri on kahe teraga ja mitte religioossete tegelaste poolt inimestele meelepäraselt nüridaks hõõrutud ühepoolne poolroostes mõõgakene. Inimestele meeldib marssida läbi elu loosungi all “Inimestestelt inimestele ” aga Jumal ja Tema sõna pole inimeste loodud ja Issand ei ole demokraat vaid “Kuningate kuningas ja isandate Issand.” Eks alustanud Kristust oma maist teenistust sõnad. “Parandage meelt, sest taevariik on lähedal.” Ja seesama, kes ütles: “Tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” ütles teises olukorras: “Te maod,te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?” “Ilmaaegu teenivad nad mind,õpetades õpetusena inimeste käskimisi.” See, kes on Jumala armastus ja kelle armu kasutatakse täna rahulikult edasipatustamiseks,kindlas usus et” kõik teed viivad Jumala juurde,” vaatas neid vihaga ja tundis meelehärmi nende südamekanguse pärast. (Mk.3:5)”Mitte igaüks, kes mulle ütleb:”Issand, Issand!, ei saa taevariiki.” Kui inimesed Tema peale pahandasid , siis “pani ta imeks nende uskmatust.” Mk6:3;6 Ta ütles “Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.” Seesama, kelle läbi on tulnud arm ja tõde, ei kartnud öelda äralangenud kirikutegelastele “kes ei sünni ülalt, ei või Jumala riiki näha” ja “Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde.” Tema, kelle kohta arvatakse tihti et Ta ei mõista kellegi üle kohut, ütles:”Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.””Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle.””Kes lükkab minu kõrvale, ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimasel päeval.” Ka need sõnad on Pühakirjas ” Ühelgi kes astub üle Kristuse õpetusest, ega PÜSI selles, ei ole Jumalat.” jne.. Head tahet, kõrget moraali, huvipakkuvaid ja kõrvu sügelemapanevaid relgioone ja õpetusi puistavad saatan ja tema valeprohvet kiirusega, mida saab mõõta ainult vaimse spidomeetriga, sest “ta on suures raevus, teades et tal on aega üürikeseks.” Seepärast ” tõuseb valekristusi ja valeprohveteid ja need pakuvad tunnustähti ja imetähti, et kui võimalik, eksitada ka valikuid.” Kui neid, kes järgisid Jeesust ainult seepärast ja niikaua kuni Ta neid toitis, , ravis ja tegi imetegusid ja kuni Tema õpetus oli neile vastuvõetav, leidus Tema maapeal olemise ajal ja Tema vahetus läheduses, siis leidub neid ka tänapäeval. Need on need kelle kohta ütles Jeesus :”Oh te rumalad ja südamelt pikaldased uskuma, seda kõike, mida prohvetid on rääkinud.”
    Nad ei uskunud et Jeesus ja Isa on üks ja Tema on uks ja ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui Tema kaudu.(Jh.14:6) Eestimaal valitsevat religioosset madalseisu ja inimeste vaimuvaakumit tormavad lisaks materialismile, aplalt täitma ka kõikvõimalikud sarnased ja kodukootud paganlikud õpetused.

  6. mati ütles:

    Mulle meeldis Teie kommentaar ja ma lugesin seda vähemalt kaks korda! Thanks!

  7. Anonüümne ütles:

    Neid oli palju.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)