Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Reekviem Kuusalu pastoraadile 7.osa

13.08.2014 | | Rubriik: Järjejutt

7.
Meie suure ekraaniga teler oli enamiku ajast Tallinnas minu vanima venna Reinu juures remondis. Nii saingi käia selle lahke vanaproua pool laupäeviti lastesaateid vaatamas. Teler oli küll vana ja väga tillukese ekraaniga, aga hunt Kriimsilm, Tipp ja Täpp ning paljud muudki tollased tegelased said mul ära nähtud.

Omapärase maitsega biskviidid
Alati oli televiisori vaatamise ajal meie ees laual suur ümmargune plekist karp, mis kandis Kave etiketti. Sellest võis volilt võtta biskviite. Külma morssi pakuti ka. Tegelikult olid selles karbis odavad ümmargused küpsised, mida poest sai kaalu järgi osta. Need pakiti siis paberist keeratud tuutusse.
Meil kodus oli neid ka alailma olemas. Aga biskviitidel oli ju hoopis teine maitse. Kord õepoeg Peetriga peitust mängides sain ma kogemata selle saladuse jälile. Pugesin end peites sügavale riidekappi ja ema talvemantli taskust pudenes välja sinna koitõrjeks pistetud naftaliinitablett. Kui see lõhn mulle ninna tungis, tundsin suus proua Marnoti biskviitide maitset. Ilmselt hoidis ta oma biskviiditagavara riidekapis või kapi otsas.
Kui me 1973. a vanast pastoraadist kolisime leerimajast ümber ehitatud uude pastoraati, jäi see vanaproua kuni surmani Kuusalu vana pastoraadi ainsaks püsielanikuks. Isa käis talvel ikka meie vanu eluruume, mida kogudus hoidis endiselt oma käes arhiiviruumidena, regulaarselt kütmas, et vanaproua ülakorrusel väga ära ei külmetaks ja vanad dokumendid liiga läbi ei niiskuks.

Põnev mantelkorsten
Kuusalu pastoraat on oma eakaaslastega selles mõttes identne, et keset maja asub mantelkorsten. Algselt oli selles lahtise koldega köök, kus toitu valmistati iidsel kombel otse keset köögipõrandat asuval lahtisel tuleasemel. Pajad rippusid lee paistel umbes samamoodi nagu matkajatel lõkke kohal ja liha küpsetati tule kohale asetatud varrastel.
Kõrgemal, korstna kitsamas osas, olid müüritisse pandud konksud, mille vahele sai vardasse aetud singikäntsakad suitsuma riputada.
Uno Roosvalt jutustas kunagi, et keegi ammune Kuusalu pastoripere liige olevat oma mälestustes kirjeldanud selle  maja vanas köögis tehtavaid jõulupühade ettevalmistusi. Singid rippusid korstnajalas, pada kees tulel ning üksikud lumehelbed langesid ülalt korstnaavast otse alla köögi põrandale.
Kui saabus pliitide ajastu, tehti ka pastoraatide köögid modernsemaks. Mantelkorstnas asuvale köögile ehitati lagi ning pliidist juhiti suits kas läbi soemüüri või otse slepe kaudu mantelkorstna kõrgemasse osasse.
Neid lahendusi oli mitmesuguseid ja üsna kavalaid. Kohati olid alt laiad mantelkorstnad kaasaegsemate kollete väljatõmbelõõre ja slepesid täis ehitatud, kohati oli sinna keskele päris uus korstnajalg laotud. Kuidas Kuusalus see mantelkorsna sisemine hingeelu välja nägi, seda ma täpselt ei teagi.
Tean vaid, et mantelkorstna puhastamine oli nii must ja keeruline töö, et vaid üks vana korstnapühkija Kuu­salus leidus, kes sellega meisterlikult hakkama sai. Teine oskaja mees oli varem olnud ka, aga tema tervis oli siis juba nii kehv, et korstna otsa ronimine ei tulnud kõne allagi.
Alati pärast korstnapühkija käiku oli vaja korstnajalgade ja suitsuslepete puhastusluugid korralikult kinni savitada, et ükski säde kogemata pahandust tegema ei pääseks. Sellega tegeleski isa, kui kord koos pööningul käisime. Tema tegi tööd ja mina tolknesin niisama sabas.

Päästetud ahjupotid
Kuna mul hakkas igav, siis luusisin omapäi pööningul ringi. Saalide krohvitud lagede kohal paiknesid sillatud talad. Samasuguseid konstruktsioone olen näinud ka Torma pastoraadi pööningul.
Et krohvitud ja peegelkarniisiga lagi on tavalisest puitlaest mõnevõrra raskem, siis ettenägelikud ehitusmeistrid kasutasid pikkade laetalade tugevdamiseks kavalat puitkonstruktsiooni. Nendelt oli mõnus liugu lasta.
Umbes Ahrensi toa kohalt avastasin virna laotud tumerohelise kahliga ahjupotid. Hiljem sain teada, et need oli isa sinna varjule toonud, kui raamatukogu jaoks uut ahju ehitati. Siis oli vana kahhelahi maha lõhutud ja tavaline plekkahi asemele tehtud. Isa oli juhuslikult märganud, et töömehed tassivad majast mingit prahti välja. Need olid puruks pekstud ajupottide killud.
Isa oli töömeestele selgitanud, et see on muinsuskaitsealune ahi, mida nad puruks peksavad, ja et selle lõhkumise eest on karistus ette nähtud. Õnneks olid mõistlikud mehed ning jätkasid lammutustöid ahjupotte purustamata. Nii et  vähemalt selleks korraks sai peaaegu päästetud ajaloolise ahju kahhel. Vaid ülemine karniis oli töömeestel juba purustatud.
Paraku see säilitatud materjal hävis pea täielikult, kui Ahrensi toa lagi 1980ndate alguses kauaaegse katuselekke tagajärjel sisse langes.
(Lõpp.)
Mart Salumäe

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)