Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Reekviem Kuusalu pastoraadile 6. osa

06.08.2014 | | Rubriik: Järjejutt

6.
Eestiaegset raha tohtis vaid isa juuresolekul vaadata, et need kaotsi ei läheks. Ka saksaaegsed mündid olid kõik arvel, et vajadusel neid kasutada saltseri tegemiseks. Tinutamistööde puhul tehti jootepindade puhastamiseks vastav lahus. Soolhappesse pandi mõni tsinkmünt. Seda oli põnev vaadata, kuidas hape metalli järab ning münt kihisedes ära laguneb. Mõtlesin hiljem, et miks just neid münte selleks kasutati. Aga asi oli ju lihtne. Münt oli kindla kaaluga. Nii oli hea lahust doseerida.
Laurentsiuse säilmed olid tulest päästetud koos kiriku ajalooliste hõbe- ja tinakannudega. Aga kas see misjonikassa ka pääses?
Ka koduloomuuseum oli üldiselt rahulik majasõber. Sinna toodi kokku palju põnevat vanavara alates kaheraudsest püstolist ja lõpetades silgupüttidega. Alguses oli selle ümber ka natuke elevust ning kooliõpilasi toodi sinna ekskursioonile. Isegi mina olen seal koos oma klassikaaslastega ükskord ekskursioonil käinud.
Ühel laupäeval (siis pidi ka laupäeval koolis käima) pidime hommikul kooli minema, et tundide ajal ekskursioonile minna. Kästi võileivad ka kaasa võtta, sest me ei jõudvat lõunavaheajaks kooli tagasi. Ema pakkis ka mulle võileiva kaasa ja puha. Koolis võeti meid ritta ja hakkasime minema Kuusalu koduloomuuseumi poole.
Kui kohale jõudsime, sain mina ka teda, et meie majas selline asutus eksisteerib. Tegin siis teadja näo pähe ja rääkisin, mis maja see tegelikult on. Kaasa võetud võileiva pakkusin isale, sest emal oli kodus söök juba valmis saanud. Isa sõi leiva muheledes ära. Koolis käinud suutäis ju.

Loomaarst tuli koos koeraga
Veterinaarjaoskond tõi meie õuele ja majja oluliselt rohkem segadust. Esiteks tuli pastoraadi peresaalis sisse seada ka koguduse kantselei. Selleks tassiti sinna massiivne vana kirjutuslaud. Nüüd hakkas meie eluruumides toimuma ka igapäevane kantseleitöö.
Teiseks aga selle tõttu, et koos loomaarstiga ilmus meie köögipoolsesse esikusse ning õuele ka tema röövlinäoga koer. See oli üsna kasvatatud elukas ja palju muud pahandust ei teinud, kui ainult tiris isa uutel kirikupükstel sääre lõhki ja kuuehõlma lõi ka hamba jäljed, murdis kuke maha ja hammustas meie kutsikaohtu hundikoeral Gregoriusel kõrva lõhki.
Sealt alates hakkas kehtima vali Viiburi sõjakooli kord. Koer tohtis liikuda vaid koos loomaarstiga ning üksnes autost kabinetti ja tagasi. Pikapeale need suhted siiski leebusid ja kui isa uus ülikond sai kinni makstud ning Gre­goriuse kõrv tohtri abivalmi hoole all paranes, muutus läbisaamine taas sõbralikuks.
Veterinaarjaoskond tõi meie hoovi muudki rahvast. Käidi näiteks liha kokkuostu viimiseks dokumente vormistamas. /…/

Laupäevad naabriproua pool
Pastoraadi läänepoolses osas oli ärklikorrusel kandidaadituba. Nii kutsuti tavaliselt vanade pastoraatide katusealusesse ehitatud eluruumi, mis anti kasutada kogudusse prooviaastale saadetud teoloogiateaduskonna lõpetanutele – õpetajaameti kandidaatidele. Kuusalu oli suur ja jõukas kogudus ning kandidaadituba kujutas endast koguni omaette köögiga mitmetoalist korterit.
Sõjajärgsetel aastatel asus sinna elama proua Marnot.  Ta oli eestiaegse haridusega kooliõpetaja, kes mu vanematele õdedele ja vendadele oli veel koolis tunde andnud. Mina mäletan teda vaid pensionieas vanaprouana.
Ta oli väga vaikne ja tagasihoidlik üksik inimene, kes käis aeg-ajalt ka kirikus. Omaaegse kolonel Marnoti õena oli ta kuidagi pääsenud nii küüditamisest kui suuremast tagakiusamisest. Mina puutusin temaga lähemalt kokku laupäeviti. Siis pandi mulle puhtamad riided selga ja saadeti ülakorrusele proua Marnoti juurde ETVst «Lasteekraani» vaatama, sest proua Marnotil oli televiisor. Meil tegelikult oli ka. Antenn oli pastoraadi katuselgi. Pealegi veel nn Soome antenn, millega sai üle lahe Soome TV laineid kinni püüda.

Mart Salumäe
(Järgneb.)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)