Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Reekviem Kuusalu pastoraadile 5. osa

02.07.2014 | | Rubriik: Järjejutt

5.
Kuusalu pastoraat oli nii suur, et terve talve sõitsin selle väikese pedaalidega autoga majas ringi. Esialgu tiirutasin vaid saalis. Siis aga, kui enam-vähem sirgelt juhtima õppisin, tegi isa vaheuksed lahti ning sõit viis saalist söögitoa kaudu kööki ja tagasi.
Kevadel sai juba mantelkorstnale täis tiiru peale teha – peresaalist läbi söögitoa kööki, sealt läbi suure esiku teise saali ja sealt paraadesiku kaudu peresaali. Kõrgemate lävepakkude ületamise lihtsustamiseks hööveldas isa kiilukujulised liistud nende ette.
Seda rõõmu jagus vist ainult üheks talveks ja kevadeks. Külanõukogu tungis pastoraati. Küll saadeti igasuguseid kooliõpetajaid ja noori spetsialiste meie elamispinnaga tutvuma, et nad avaldaksid soovi allüürnikuks tulla. Selliseid käis alatasa, aga õnneks ei sobinud ei neile ega meile hakata jagama läbikäidavaid tube.

Liiga palju elamispinda
Peamine allüürnike eemale peletamise nõks avaldus selles, et isa jättis meelega osa tubadest, mida me iga päev ei kasutanud, kütmata. Kui siis üks linnast tulnud kooliõpetaja pere taas n-ö korteriga tutvumas käis ning ühte nurgapealset jahedat tuba hindava pilguga mõõtis, avas mees kütmata ahju koldesuu. Kui ta sealt tuha seest paar tahmunud tellisepoolikut leidis, pani ta põlastava pilguga ahjuukse kinni ning teatas: «Ja ahjud on teil ka täiesti läbi! Kivid kukuvad koldesse.»
Ega tema teadnud, et just see ahi oli majas kõige parem küpsetamise kolle ning nendele kividele asetati süte kohale pann. Nii ei kõrbenud pannipõhi liiga ära ja polnud karta, et tuhk või söed toidu sisse satuks.
Kuna leiti, et pastoril on liiga palju elamispinda, siis kohustati kogudust selle eest maksma kallist üüri. Viimaks võeti maja idapoolses osas asuvad ruumid koguduse käest küll ära, aga üürisummat suurendati veelgi. Nii lõppeks otsustaski koguduse juhatus, et uuemast leerimajast hakatakse ehitama uut pastoraati, sest seda vana maja remontida, kütta ja veel kallist üüri maksta kogudus ei jõua.
Esmalt tuli loovutada vana pastoraadi idapoolne saal koos ajaloolise Ahrensi kabinetiga Kuusalu raamatukogule ja koduloomuuseumile. Kantselei ruum anti kohalikule veterinaarjaoskonnale. Kantselei ja suure sahvri vahel paiknevasse teenijatuppa oli juba varem majutatud üks kohaliku söökla töötaja oma tütre ja lugematute meeskülalistega. Minu tubane mängumaa vähenes poole maja võrra. Aga see-eest muutus elu muus osas ka huvitavamaks.
Raamatukogu oli suhteliselt rahumeelne majanaaber, mille tegevus muutis pastoraadi elukorraldust vähe. Kooriharjutused hakkasid toimuma senises peresaalis, kuhu tuli raamaturiiulite vahele seina äärde mahutada ka kogukas roheliste ukseklaasidega ja uksetahvlile nikerdatud viiulivõtmega noodikapp ning massiivne aaderdatud arhiivikapp.
Arhiivikapil oli ka salasahtel, kus hoiti eriti hinnalisi vanu dokumente ja metallkarpi Laurentsiuse säilmetega. Karbis olid mõned söestunud luukillud ja riideräbalad.

Arhiivikapi aarded
Aga arhiivikapis oli muudki põnevat. Sageli mangusin luba mängimiseks vana  misjonikassaga. See oli tumerohelist kivirahnu meenutav pressitud papist karbike, mille kaanel oli samast materjalist valges rüüs põlvitava neegripoisi kuju. Neegripoisi ees oli pilu. Iga kord, kui sellest münt sisse lasti, kukkus see esmalt pilu all olevale puust labale, mis pani neegripoisi pead noogutama. Rüü kaelus oli karvane. Ilmselt selleks, et pehmendada kaela liikumist.
Selles vanas misjonikassas hoiti aegunud münte. Oli tsaariaegseid kopikaid, Eesti Vabariigi aegseid sente, sõjaeelseid nõukogude kopikaid, saksaaegseid tsingist münte ja 1961. a nõukogude rahareformi eelseid kopikaid. Aegajalt isa avas selle varalaeka ja  korjas välja kõik kopikad. Lustisin siis neid kassasse tagasi lastes.
(Järgneb.)
Mart Salumäe

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)