Reavaimulik on hämmeldunud

Loen Eesti Kiriku kokkuvõttest e-postkastist: „1. novembrist kehtivad mullu sügisel kirikukogul vastu võetud EELK kirikuseadustiku kaks osa. Kätlin Liimets toob välja dokumendis sedastatud rangemaid haridusnõudeid, uut liturgilist värvi ja muid jõustunud muudatusi.“ On 3. november.

Kuna mul on parasjagu rahulikum hetk, siis kaevun EELK siseveebi. Pika otsimise peale leian muudatusotsused. Võtan siis kirikuseadustiku kõrvale ja veedan pea kaks tundi nuputamaks, mida siis ikkagi muudetud on. Jutluse kirjutamise asemel.

Mõtlen, et kus ma sellest varem kuulnud olen. Jah, aasta tagasi jõululõunal ametikaaslased viskasid nalja, et mingi riietuse teema on õhus. Vaimulike konverentsil jaanuaris saime üldise ülevaate tehtust, kuid seal sain ma aru, et kõik on veel lahtine, midagi otsustatud pole ja sellega tegeldakse edasi. Samuti jäi kõlama arvamus, et muudatuste osas tuleb veel arutelusid. Rohkem nagu midagi ei meenugi.

Ja siis avastan ma ennast olukorras, kus ma juhuslikult lehest loen, et mingid muudatused on tehtud. Hea on, et lehe avasin, igal nädalal pole aega lehte algusest lõpuni läbi lugeda. Ja ega ka artikkel ei anna kõiki vastuseid: nt kas nüüd eeldatakse, et ma lasen kirikusse teha sinised kirikutekstiilid? Ja mis päevadel neid kasutama hakatakse, mitu maarjapäeva me pühitseda võtame? Ja kas see on kohustuslik või rangelt soovituslik? 

Korra käib peast läbi ka musta huumori rubriiki kalduv mõte, et kui meil armastatakse ikka teha loogilist seost, et homoseksuaalsete inimeste vahelise abielu seadustamisele järgneb paratamatult ka zoofiilide abielu seadustamine, siis kas neitsi Maarja värvi sisse toomine viib varsti pühakute säilmeteni. Reserveeriks endale siis kohe selle viieaastase Ristija Johannese pealuu kui oma koguduse nimipühaku oma …

Igal juhul olen reavaimulikuna hämmeldunud: kui kirikuseadustikus muudetakse nii palju detaile, mis mind kogudusevaimulikuna puudutavad, siis miks ma kuulen neist alles siis, kui seadus on juba vastu võetud? Ja sedagi lehest lugedes. Korralik demokraatia eeldaks ikkagi kõigi huvigruppidega asja läbi arutamist või vähemalt selle neile tutvustamist.

Meenub vaimulike konverentsil kuuldud sõnakõlks „aga see on kõik ju intranetis üleval“. Tore, et on. Aga mitte keegi pole mulle öelnud, et sinna tasuks vaadata, et seal on midagi, mis mind puudutab, mulle oluline on. Kuna ma ei ole kunagi kuulunud kirikukogusse, siis ausalt ei olnud ma ka varem teadlik, et kirikukogu materjalidega on võimalik kõigil tutvuda. Peast käib läbi, et küllap olen ise unustanud mingit kirja lugeda, kindlasti sellest anti teada, kuid postkasti märksõnadega läbi otsides ei leia ma mitte midagi. 

Ma ei oskagi seda lugu kuidagi teisiti kokku võtta kui puhtas hämmelduses – mis see nüüd just oli, mis mind tabas. „Vait olla ja edasi teenida“?

 

 

 

 

Triin Käpp,

Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja