Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Reaalsusega silmitsi

09.01.2013 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Põhja-Tartumaal umbes kolmkümmend kilomeetrit Taaralinnast on piibliainelise nimega küla Maarja-Magdaleena.

2005. aastast peetakse siin jumalateenistusi igal pühapäeval: kolm korda kuus diakon Aivo Prükk, üks kord hooldajaõpetaja Eenok Haamer.
Päike on lühikesel talvepäeval, kolmekuningapäeval, tõusnud juba kõrgele, kui vaimulik Aivo Prükk lisaks oma perele võtab auto peale ka kirikulehe toimetaja. Teekond diakoni abikaasa Heidy, laste Joona ning Risto seltsis möödub kiiresti ja peagi jõuame uhke neogooti stiilis kiriku juurde.
Pühakoja tavatu suurus viitab kihelkonnakiriku kunagisele staatusele. Tänapäeval jääb kihelkonna maa Tabivere, Palamuse ja Saare valda Jõgeva maakonnas ning Vara ja Tartu valda Tartumaal. Administratiivselt kuulub Maarja-Magdaleena küla Tabivere valda, olles suuruselt selle teine keskus.

Laudadega kinni
Küll tahaks kirjutada ilusat lugu ehitusmeister Gustav Beermanni juhtimisel ümber ehitatud võimsast kirikust, mis taaspühitseti 1887. aasta sügisel ja kuhu Müllverstedt ehitas oreli 1890. aastal. Aga hea kõlaga pühakojas pillide pill ei hüüa, lömmis oreliviledele on lauad ette löödud, et need koorirõdult kellelegi pähe ei kukuks. Ka akende ees on lauad, sest kõrgete akende alumises osas on klaasid puudu.
Sel päeval oli kiriku akende ja uste olukorda uurima tulnud Danel Kanter abikaasa Elisi ja lastega. Seni, kuni Danel koos vaimulikuga ümber kiriku käis, proovis Elis pühakoja kõla ja tema koolitatud hääl kõlas lummavalt. Jõulupühal, kui teenistust peeti, oli kirikus poolsada inimest. Ka siis tuli rääkida ilmselt üsna vaikselt, häält tõsta pole siin mõtet, kõik kostab selgesti. Kui Jumal lubab ja raha saadakse, hakatakse aknaid remontima.

Valguse poole
Kui möödasõitjale või kiriku külastajale võib jääda mälestus lagunevast kirikust ja vaesusest, mida maal on siitsamast Särjelt pärit Aivo sõnul küllaga, siis südamesoojusest puudu ei tule. Ettevõtlikkust on koguduses samuti jagunud, sest projektide toel on nii kirik kui pastoraat saanud uue katuse, remonditud on osa pastoraadiruume, paar aastat on kogudus suutnud ka vaimulikule palka maksta.
Üle saja aasta vanast pastoraadist on kogudusele majanduslikku abi, kinnitab koguduse juhatuse esimees Juta Luts, kes koguduse liikmetest elab kirikust kõige kaugemal, Aovere kandis Vesneris. Pastoraadi katuse all tegutsevad kohalik rahvamaja ja raamatukogu. Vallalt saadav üüritulu on kogudusele toeks.
Juta tundis mõne aasta eest kutset tulla kirikusse. Ju siis paistis see valgus, mida Kristuse auhiilgus ristiinimestest hiilgama peaks – nagu Aivo jutluses rääkis –, kaugemale. «Ma teadsin, et siin on kirik, uurisin järele, mis kell on jumalateenistus, ja tulin. Aivo kutsus mu leeri ja nüüd käin igal pühapäeval vaimulikku toitu otsimas,» ütleb mahetalu pidav ettevõtja ja raamatupidaja. Peatselt toimuvatel koguduste juhtorganite valimistel on ta nõus taas esimeheks kandideerima.

Õppimise rõõm
Tartu teoloogia akadeemias õppiv Heidy Prükk, kes tänu suurele harjutamisele saadab jumalateenistust muusikaliselt, on koguduses ka lastetööd teinud. Paremal ajal käis korraga koos kolm vanuserühma. Pühapäevakooliõpetajatest ei ole puudust olnud, neid on linnast oma sõpruskonnast lisaks leitud. Elektriklaveril käivad teenistust saatmas ka Heidy õde Evi Eedla ja pikima staažiga organist Eha Haamer.
Jõulude ajal oli mitu last huvitunud, millal pühapäevakool algab. Appi on valmis tulema poolteist aastat tagasi perega Pataste külla kolinud Pirjo Urbas, kes kõrgemas teoloogilises seminaris on õppinud religioonipedagoogikat. Kuna ta on aastaid olnud usklik inimene, oli kiriku juurde tulek loomulik ja Maarja-Magdaleena oli lihtsalt lähim.
«Ma alles õpin siinseid inimesi tundma. Nii suur kirik peaks olema Jumala teenimise jaoks, aitan kaasa nii palju, kui saan. Väga tore oleks, kui kogudusel oleks järelkasvu,» ütleb oikumeenilise maailmavaatega baptistikogudusse kuuluv Pirjo, kes koos abikaasa Silveriga peab Tartus kohvikut Anna Edasi.

Kell kutsub
Selleks ajaks, kui Ilme Roosmäe kirikus teenistuse alguseks kella lööb, on kindlasti kohale jõudnud ka Malle ja Meinhard Kuusik. Need 15 kilomeetrit, mis neid pühakojast eraldavad, sõidetakse autoga. Roolis on mees ise, ta ei lase end 81 eluaastast heidutada. Kuldleer on mõlemal seljataha jäänud, aga regulaarselt käiakse pühakojas viimased paarkümmend aastat.
Malle sõnul on 1976. aastast kogudust teeniv õpetaja Eenok Haamer väga tark ja südamlik inimene, kellesarnast annab otsida, nooremal vaimulikul Aivol on veel kasvuruumi, ka on teoloogiaõpingud alles pooleli.
Kellalööja Ilme on ametis olnud kaks aastat ja rõõmustab uue kella üle. «Kui kell pühapäeval heliseb, siis ta justkui kutsub, sellest tekib suur hingesoojus,» ütleb naine, kes sel päeval lubas kella lüüa vaimuliku nooremal pojal Ristol. Ravimtaimedega tegelev, loodusest ja kirikust jõudu ammutav Ilme läheb näost särama, kui neist oma kahest suurest armastusest räägib. (Teadmiseks suvel metsas uitajatele: küüslauk peletab puuke.) «Siinkandis on palju sooje südameid,» ütleb Ilme.
Rita Puidet

Maarja-Magdaleena kirik ja kogudus
Kiriku esmamainimine 1380, iseseisva kogudusena mainitud 1440.
1642 uue kiriku ehitamine. Põhjalik ümberehitus 1885–1887, viimane põhjalik remont tehti 1937.
Möödunud aastal oli koguduses 76 liikmesannetajat.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)