Esileht » Arvamused » Arvamus »

Raudsed roopad

09.08.2017 | | Rubriik: Arvamus

Jõgeva raudteemeistri tütrel Betti Alveril on poeem „Lutseviir“, mis nõukogude poolsajandil on tuntud pealkirja all „Raudsed roopad“. Rong peatus Laisholmi raudteejaamas teemeistri tütre lapsepõlves sünnimaja akna all. Jaam ja kaks elumaja (ka kasarmuks kutsutud) valmisid 1876 ja rongiliiklus algas 11. augustil 1878. aastal.

Tänasel päeval on Betti Alveri sünnimajas muuseum ja rongipeatuse nimi alates 1919. aastast Jõgeva. Armas koht ja Betti luule ning „Kõmpa“ lugemised-näitlemised on juba Jõgeva linna tunnusmärk. Ainult maja juurde peaks hävinud aia asemele istutama vähemalt uue pirnipuu.
Me võime kujutleda, et pisike Betti kuulis lapsepõlves ema muinasjuttude kõrvale ka isalt lugusid raudtee ehitusest. Kuidas teetrassile ette jäänud talu peremees sajatas: „Rebenege, raudsed roomad, / röögatage, libaloomad, / siin on pilamise piir. / Kärva nüüd sa kurjaline, / tore teras-turjaline / lutseviir!“ Lutseviir on Luciferi rahvakeelne mugandus.

„Raudsetes roobastes“ ei tule nii reljeefselt esile üksiku Taadi oma talu, oma „lapsukesed hanevooris“, oma esivanemate kalmude eest vastutus ning hävimise äng ja raev. Selle ammuse sündmuse kirjeldus ei oleks tervenisti mahtunud õnnelikku nõukogude aega.
„Raudsete roobastena“ ilmununa kaotas poeem Lutseviiri – Luciferi nime ja kummalisevõitu ning õige mitmeti mõistetava Juhan Liivi moto jutukesest „Maal“: „Müüraja! Nüüd pead kannatama, / mu pää on verd täis!“ (müüraja = müir(g)aja = möirgaja/mässaja). Taat kaotas võimaluse tõsta ülekohus Looja ette vaagimiseks Luciferi tegude kõrvale.

Kadus ka uhke, Karl Muru sõnul „tsivilisatsioonikriitilise ideega“ lõpp: „kuni ükskord elu isand / ise ratsud rakendab, / koidu kambrid akendab“. „Lutseviir“ jäi „Elupuu“ (1943) käsikirja, kuni Ele Süvalep koondas kõik Betti Alveri luuletused „Kogujasse“ (2005).
Kui palju on selles kirjutamise ajal pisut alla sajandi taguses loos sõjaaegse Alveri jaoks olemise taevani ulatuvat ängi: „Kui aga voogas / kõik maa ja taevas rajuööl – / taat sajatuse sõnu koogas. / Välk sähvatas ta tõstet käel, / puud keerlesid ta ümber tormis / kui mustad koonlad. / Kroonu vormis / läks mööda mühiseval mäel / noor teemeister … Ja kaua kajas / töölaua taga vaikses majas / ta kõrvus veel see tume jutt / ja nõmme nõdrameelne nutt.“
Siin on nähtud „kroonu vormis noores teemeistris“ Betti Alveri vihjet oma isale. Poeemi Taat keeldub raudtee ehitajaid läbi laskmast, et kaevata teetrass läbi mäel „puhkajate põlis-aseme“. Ja „kui aga värisevas peos / liig raskeks muutusid neil päitsed, / pääs hiilgama lõid lumeräitsed / ja habemesse tekkis kelts – / nad jätsid hobused ning äkke / ja läksid ära kalmumäkke, / kus ootas terve suguselts“.
Kas ei ole siitsamast pärit raudteemeistri tütre umbusk raudsete asjade vastu kuni luuletuseni „Raudne taevas“ välja? Kindlasti on raudtee ehitusele vastu astunud Betti Alveri Taat lapsepõlves kuuldu summeeriv sümbolkuju, kes jäi kodutuks, „kuni / viimaks halastaja uni / hirmukujud hajutas, / taadi tuulte tagalasse / surma suurde magalasse / majutas“.
Tsaarivõim ehitas raudtee Peterburg-Gattšina-Tapa-Tallinn-Paldiski liini – ikka lähemale jäävabale sõjasadamale ja tervistavale mudale. Peetrilinna soode niisket hingust pidi saama sinivereliste ja nende saatjalgade kontidest Haapsalus välja utsitada ja ka kahurid Paldiskis vajasid laskemoona.
Tartu-Tapa liin oli kohalike mõisnike Balti Raudtee Seltsi projekt, mille tsaarivõim juba 1893 lahkelt riigistas. Kohe vahetati jaamade sakslastest personal venelaste vastu. Enne raudteed viidi Peterburist saabuvaid tähtsaid inimesi hobustega Tapalt Tartusse.

Jaa, ka meie kurikuulsa Rail Balticu raudtee ette, neljarealiste teede ette, lennuväljade laienduste ette jne jäävatele põlistaludele (ikka tasahilju, ikka ükshaaval!) ei ole mõjukaid põliskultuuri eestkõnelejaid Toompeale jätkunud, rääkimata „tühistest ja vanadest ja mädanenud“ põlispuudest.
Kuidas teha vahet Jumala poolt õnnistatu ja Lutseviiri/Luciferi toimetamiste vahele? Kuidas viia tasakaalu pragmaatika ja emotsioonide kaalukeeled? „Ei hõbepajust ma mööduda saand, / sest pingil istus mu ema,“ kurdab luuletaja Aleksander Suuman.
Mis meil sellest pisiloost on tähele panna? Ülekohus üksikute üle säilib vähemalt kahe-kolme põlvkonna hinges – praegu teame ainult kirjalikke allikaid ja legendideks teisenenud lugusid raudruunadest ja raudsest teest oma raudroobastega „põliste talude poegade“ maid poolitamas.

Nüüdse raudtee kavandatava ehituse ette jäävate eluhoonete mure suudab küll õnnetustest toituva ajakirjanduse toel pisut ennast tutvustada, aga rong näib jällegi läinud olevat. Kuigi rohke kruus karjääridest ja kellegi lapsepõlvest tuttavatest küngastest ammutamata.
Ainsaks reaalseks lohutuseks, et kui mõni vulkaan juhtub purskama Euroopa taeva lennukõlbmatuks, tulevad meile kohe raudsed roopad meelde. Ainult Betti Alver suudab kanda Jõgeva kandi Taadi saatuse mure-sõnu tulevikku – koolilaste lugemikku: „Vaibus vaikne laulu kaja, / mühama lõi raudse aja / ratas-orelite mäng.“

KeppVallo

 

 

 

 

Vallo Kepp,
filmimees ja bibliofiil

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)