Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Rasked kohad Piiblis

25.01.2006 | | Rubriik: Teoloogilist

Paadutatud südamed

Oleks lõpmata tore, kui jumalasõna oleks
selges, lihtsas, ühemõttelises keeles, nii et iga lugeja saaks kohe aru, mis
talle öeldakse. Kummatigi ei ole see nii, ja mitmel põhjusel.

Jeesuse ja apostlite ajal oli pühakirjaks
juutide Vana Testament. Õppinud rabidel oli see tekst suuresti peas. Ometi ei
taganud see ta õiget pidi tõlgendamist. Mõistujutus rikkast mehest ja vaesest
Laatsarusest ütleb isa Aabraham rikkuri palve peale saata keegi surnutest ta
viit venda hoiatama, et nemad põrgusse ei satuks: «Neil on Mooses ja prohvetid,
kuulaku nad neid!» (Lk 16:29).

See mõistujutt kasvab üle tegelikkuseks –
Laatsarus saabubki surnute seast tagasi. Kuid oma interpretatsioonis kahtlema
hakkamise asemel kavatsetakse ta kui corpus delicti kõrvaldada (Jh 12:10).

Apostel Paulus kasutab jutustust Moosese
palge kinnikatmisest (2Ms 34:29–35) oma suguvendade sõgeduse seletamiseks:
«Kuid nende mõttedki on paadunud. Tänapäevani jääb Vana Testamendi lugemise
peale seesama kate, seda ei kergitata, sest ta eemaldatakse alles Kristuses.
Tänapäevani, iga kord, kui loetakse Moosest, lasub kate nende südamel» (2Kr
3:14j). Südame avanemisel langevad otsekui soomused silmadelt (Ap 9:18).
Jeesuse jüngrid, kes olid teel Emmausse, peavad ülestõusnu suust kuulma
etteheiteid: «Oh te mõistmatud ja südamelt pikaldased uskuma seda kõike, mis
prohvetid on rääkinud!» (Lk 24:25).

Ja nõnda läbib kogu Uut Testamenti
pingutamine õige mõistmise leidmiseks. Ilma Püha Vaimu valguseta võib
ristiinimenegi Piiblit lugeda vale pidi. Peetrus hoiatab: «Seda taibake esmalt,
et ükski prohvetikuulutus pühakirjas ei ole omapäi seletatav» (2Pt 1:20). Ka
Pauluse kirju võib vääriti tõlgendada: «Nendes on mõndagi raskelt mõistetavat,
mida õppimata ja jalgealuseta inimesed väänavad, nagu muidki raamatuid,
hukatuseks iseendale» (2Pt 3:16).

Kui Jeesus väidab, et tema liha on leib
taevast (Jh 6:41–58), ütlevad paljud ta järelkäijad: «Niisugune jutt on liiga
kõva, kes seda võib seedida!» (Jh 6:60) ja lahkuvad tema juurest. Aga ega
needki, kes ära ei läinud, ei saanud temast lõpuni aru. Viimasel õhtul peab
Jeesus ütlema: «Niikaua aega olen ma teie juures, ja sa ei ole mind veel ära
tundnud, Filippus?» (Jh 14:9).

Üheks mõistmisraskuse põhjuseks on, et
kellelegi ei ole võimalik kohe täit tõde kätte anda. Jeesus ütleb oma
ustavamaile jüngreile: «Mul oleks teile veel palju öelda, aga te ei suuda seda
praegu taluda» (Jh 16:12). Paulus möönab, et ta ei saanud korintlastele rääkida
kui vaimsetele, vaid pidi neile rääkima kui lihalikele, nagu väetitele lastele
Kristuses. Ta jootis neile piima ega andnud tahket rooga, sest seda ei oleks
nad veel talunud (1Kr 3:1jj). Piibel sisaldab kergestiseeditavat piima
algajaile ja tahket rooga neile, kes on usus kasvanud.

On paratamatu ja loomulik, et noored
usklikud ei saa kõigest aru ning vajavad «nagu äsjasündinud lapsed vaimulikku
piima», et selle varal kasvada pääsemise poole (1Pt 2:2). Asi on halb alles
siis, kui jäädaksegi väetiteks lasteks.

Heebrealastele saadetud kirjas
kurjustatakse: «Sellest oleks meil palju rääkida, aga see on raskesti
seletatav, sest te olete läinud kangeks kõrvult. Teie, kes te selle aja peale
peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esimesi
tähti. Te olete saanud nende aruliseks, kes vajavad piima, mitte tahket rooga.
Igaüks, kes võtab piima, ei oima midagi kõnelusest õiguse kohta, sest ta on
alles väeti laps. Tahke roog on aga täiuslike jaoks, kelle tajuvõimed on
kogemuste varal harjutatud eristama head ja kurja» (Hb 5:11–14).

Kuigi me võtame Jumala riigi vastu nagu
lapsed (Mk 10:15), peame siiski kasvama, «kuni me kõik oleme saavutanud usu ja
Jumala Poja taipamise ühtsuse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda»
(Ef 4:13).

Jumala teede mõistmine ei ole lihtne. «Kui
kitsas on värav ja ahtake tee, mis viib ellu, ja kui pisut on neid, kes selle
leiavad!» (Mt 7:14). Isegi apostel Paulus möönab oma elu lõpul, et ta ei arva
endast, et ta oleks juba kõik kätte saanud, vaid ta alles sirutab eeloleva
poole, püüdleb sihtmärgi poole (Fl 3:10–14). See on lohutav teada – «sealt,
kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!» (Fl 3:16).

Kui nõustusin Eesti Kiriku palvel üritama
raskestimõistetavaid piiblikohti seletama, siis tegin seda «nõtruses ja
kartuses ja suure hirmuvärinaga» (Gl 3:3). Kristuse sulane ja Jumala
sakramentide talitaja (1Kr 4:1) vastutab iga oma sõna eest (Mt 12:36j).

Jaakobus manitseb: «Ärgu saagu teie seas
liiga paljud õpetajaiks, mu vennad! Te teate ju, et meie osaks on karmim
kohtuotsus“ (Jk 3:1). Aga kohustus evangeeliumi kuulutada lasub paratamatusena
mu peal (vt Jr 20:9 ja 1Kr 9:16).

Nii ma alustan alandliku tunnistusega, et
mu jõud ei käi üle paljudest asjadest. Kui Jeesuse jüngrid, kes olid kogu aja
ta kõrval, ei saanud ta pildikõnedest aru ja palusid isekeskis olles nende
seletamist, siis näitab see – nemadki pidid taipamises kasvama.

Kuid neile öeldakse teiste taipamatuse
põhjenduseks midagi tõepoolest hirmutavat: «Teie kätte on antud Jumala riigi
saladus, aga neile väljasolijaile sünnib kõik mõistujuttudes, et nad «vaadates
vaataksid ega näeks ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks, et nad ei pöörduks ega
antaks neile andeks» (Mk 4:11j, veel teravamini Mt 13:11–17 ja Jh 12:37–40,
sama Js 6:9j tsiteeritud ka Ap 28:25–27).

Miks peab just kellegi silmade sõgestamine
ja südame paadutamine tagama, «et läheks täide prohvet Jesaja sõna» (Jh 12:38)?
Miks on Jumal halastamatu ja vihkab Eesavit (Ml 1:2j; Rm 9:13)? Kuidas on
võimalik, et Jumal teeb vaarao südame kõvaks selle jaoks, «et näidata tema
kallal oma väge ja teha kuulsaks oma nimi kogu maailmas» (2Ms 4:21; Rm 9:17)?

Kardan, et neile küsimustele ei ole inimest
rahuldavat vastust. Paulus tajub seda väga selgelt, kui ta ei hakka Jumalat
välja vabandama: «Niisiis: ta halastab, kellele tahab, ta kalgistab, keda
tahab!» (Rm 9:18).

Inimene on põrm, ta ei saa õiendada, et mis
Jumal siis meie käest üldse midagi nõuab, et kes võib vastu panna tema tahtmisele.
Savi ei saa keelata pottseppa vihaastjaid voolimast.

Meil on raske sellises suveräänse
väljavalituse ja hukkamõistetuse pingeväljas elada. Paulus jätab Rm 9:22 alatud
lause pooleli, see on nn anakoluut. Enamik tõlkeid ei pea vastu ja täiendab omalt
poolt (nii ka eesti viimane tõlge). Ehk on siiski õigem, et ainsa võimaliku
vastuse suunda osutab hümn Rm 11:33–36.

Viimsete küsimuste mõistmine jääb
väljapoole maailma. Meie osaks on leppida. «Sest poolikult me taipame ja
poolikult me ennustame, aga kui tuleb tervik, siis jäetakse poolik kõrvale»
(1Kr 13:9j). Meie osaks on loota, et ükskord, siis, kui praegune ja tulevgi
ajastu on möödas, on Jumal kõik kõiges (1Kr 15:24–28).

Toomas Paul

Üks kommentaar artiklile “Rasked kohad Piiblis”

  1. Külaline ütleb:

    Toomas Paul oma üldtuntud headuses…ja seda ilma igasuguse irooniata.Jumal tänatud, et ta jätkab seda,mda tegi UT tõlkes –
    kommenteerib. tegelikult ütleb dr.Paul taaskord välja selle,midsKirikus “alati, kõikjal ja kõigi poolt on usutud ja õpetatud – usk eikuku pähe nagu telliskivi katuselt, me oleme palverändurid teel Jumala poole. r
    Rännakul juhtub mündagi,ka kraavikukkumine pole välistatud. Häda on selles,et mõni “usklik” tunneb end kraavis mõnusasti ning püüab sinna teisigi meelitada.Kiriku pärimuse alusel kommenteeritud UT välistab võimaluse,et ausad rändurid eksiteele sattuksid. Seega jõudu,Jumala armu ning Maarjamaa Ema eestpalvet soovides K.L.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)