Esileht » Teemad » Teoloogilist »

RASKED KOHAD PIIBLIS XIV

18.05.2007 | | Rubriik: Teoloogilist

Ela ise ja lase teistel elada!

«Milline näeb välja kohtumõistmine, kas see toimub suure hulga ees või ka kahe inimese vahel? Missugune väljendusviis teeb sõnumi kohtumõistmiseks? … Meie kristlastena tihti vaikime ja ei julge midagi öelda, kartes solvata või sekkuda kriisis oleva inimese olukorda, kohe pahvatatakse, mis sa mõistad kohut!»

A. Küün

Piibel on põhjatu varasalv. Apostel Peetrus hoiatab Pauluse epistlite vääriti tõlgendamise eest: «Nendes on mõndagi raskelt mõistetavat, mida õppimata ja jalgealuseta inimesed väänavad, nagu muidki raamatuid, hukatuseks iseendale» (2Pt 3:16). Ent ka apostel Paulus, kes on elu lõpul tagasi vaadates inimestes pettunud (vt otsust kreetlaste kohta Tt 1:10–13 või oma kunagiste kaastöötajate kohta 2Tm 4:10,14), kuulutab ette: «Sest tuleb aeg, mil nad ei võta sallida tervet õpetust, vaid kuhjavad endile õpetajaid oma himude järgi, et lasta sügada oma kõrvu, ja pööravad kõrvad eemale tõest» (2Tm 4:3j, vrd 1Tm 4:1).

Sellegipärast õhutab ta oma poega Timoteost: «Ma vannutan sind Jumala ja Kristus Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning Tema ilmumise ja Tema kuningriigi nimel: jutlusta Sõna, ole kohal, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, ähvarda, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega» (2Tm 4:1j).

Küsimus kohtumõistmise lubatavusest ei sugene raskusest mingi konkreetse kirjakoha mõistmisel, näiteks Mt 18:15–18, kus Jeesus annab venna noomimiseks üksikasjalikud instruktsioonid. Eksinu manitsemine oli algkristluses endastmõistetav.

Paulus õhutab: «Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt vääratamiselt, siis teie, vaimusaanud, parandage säherdust tasase vaimuga» (Gl 6:1), ja Jaakobus julgustab: «Mu vennad, kui keegi teist on hälbinud tõest ning keegi pöörab ta tagasi, siis ta teadku: see, kes patuse pöörab ta hälbimise teelt, päästab tema hinge surmast ja katab kinni pattude hulga» (Jk 5:19j).

Vajaduse korral ei piirdutud manitsemisega, vaid kangekaelne patustanu heideti kogudusest välja. Paulus langetab kohtuotsuse: «Meie Issand Jeesus Kristuse nimel, kui teie ja minu vaim on tulnud kokku ühes meie Issand Jeesuse väega, loovutada säherdune saatanale liha hävitamiseks, et vaim võiks pääseda Issanda päeval! /—/ Sest mis on sinu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees? Nende üle, kes on väljas, võtab Jumal kohut mõista. Kõrvaldage siis kuri endi keskelt!» (1Kr 5:4j,12j).

Probleem «kohtumõistmise» lubatavusest tõuseb sügavamalt. Vastus sõltub sellest, mida me Piiblist välja – või Piiblisse sisse – loeme. Kas me peame Jumala armastust absoluutselt garanteerituks, olenemata sellest, mismoodi meie juhtume elama, või otsime alandlikult armulist Jumalat, tulemuses kindel olemata: «Te ju teate, et kui Eesav pärastpoole tahtis pärida õnnistust, tunnistati ta kõlbmatuks, sest ta ei leidnud meeleparanduseks maad, ehk ta küll seda pisarates otsis» (Hb 12:17).

Muiste oli kristlaseks olemine tõsine asi. «Kui te hüüate Isaks Teda, kes mõistab kohut erapooletult igaühe teo järgi, siis veetke kartuses oma pagulaspõlv» (1Pt 2:17). On suur vahe, kas inimene igatseb üksnes õnnetunnet või nõuab oma hingeõndsust taga «kartuse ja värinaga» (Fl 2:12), tundes Teda, «kes ütleb: «Minu päralt on kohtumõistmine, mina tasun kätte!» ja taas: «Küll Issand mõistab kohut oma rahva üle.» Kole on langeda elusa Jumala kätte!» (Hb 10:30j).

Jeesus õpetab Mäejutluses: «Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut, sest mis kohtuga teie kohut mõistate, sellega mõistetakse kohut teiegi üle, ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile» (Mt 7:1j; Lk 6:37j).

Siit on nutikad inimesed järeldanud kuldse põhimõtte: kui sa ei taha, et Jumal sinu üle kohut mõistaks, kehtesta ise võimalikult leebed reeglid. Et ei juhtuks nii, nagu läks ühel kuninglikul võlgnikul: ««Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale nõnda, nagu mina sinu peale halastasin!» Ja isand vihastas ning andis ta piinajate kättte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes» (Mt 18:33j).

Muidugi ütles Jeesus ka kõvu sõnu: «Te maod, te rästikute sugu, kuidas te võiksite põgeneda ära põrgu kohtust?» (Mt 23:33). Aga Ta ei öelnud kunagi pahasti patustele, vaid üksnes vastikutele variseridele, kelle peale Ta vihastas (Mk 3:5), kes nõudsid nii iseendalt kui ka teistelt üle jõu käivate koormate kandmist (Lk 17:11j).

Meie aeg erineb tollasest väga tugevasti. Moosese Seadust ja vanemate pärimust hoolikalt järgivad variserid on välja surnud ja ka püüdlikke puritaane kohtab harva. Karmi ja karistava Vana Testamendi Jumala asemel on piiritult armastav Taevaisa. Selline Jumal, kes «tahab, et kõik inimesed saaksid õndsaks» (1Tm 2:4). Ja mida Tema tahab, see ka sünnib.

Läks aega, mis läks, aga tänapäevaks on armastuse evangeelium imbunud lääne inimeste alateadvusse. Toimib ka siis, kui postkristlikus maailmas isikulist Jumalat enam ei tunnustata (ei vajata, nagu öeldakse). Teatavad lõigud Jeesuse õpetusest on ühiskonnas omaks võetud ning saanud enesestmõistetavaks. Ligimesearmastus ja sallivus on tõusnud kõige tähtsamateks voorusteks. Ela ise ja lase teistel elada!

«Kui tänapäeval on homoseksuaalsus ja abieluvälised suhted ühiskonnas sallitavad, siis võib ju küsida, miks on antud juhul tekkinud probleem,» mõtiskleb praost Andres Mäevere kirikulehes. Samal leheküljel on Marve Abilise vastus: «Iga inimene on iseenda TEE ja ELU! /—/ Mitte keegi pole kellestki parem, erilisem, väärtuslikum, väljavalitum. Inimesed on kõigest erinevad. Hitlerid, Stalinid, Leninid sünnivad alavääristamisest, põlastamisest, vastandamisest, pilkamisest, karistamisest, süüdistamisest, hirmutamisest. Vaielge vastu!» (EK 18.04.2007, lk 3).

Kui keegi oma õiguses nii kindel on, siis ei maksa vastu vaielda.

Toomas Paul

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)